Robinson Crusoe Island

27.08.2019 Teisipäev

Hommikul läksime Essence’ist Natadola Robinson Cruso sadamasse. See oli 40minuti pikkune sõit ning meid viis ära bossi peika Eddie. Teel sinna oli meil väga palju erinevaid huvitavaid jututewmasid. Ta rääkis, kuidas Tonga islandil, mis on siin Pacificus, et seal on sellised traditsioonid, et kui peres on kõik lapsed poisid, siis viimast poega koheldakse kui tüdrukut isegi siis kui ta ei ole gei ja sellist inimest kutsutakse fafathin ehk boygirl. Samuti rääkisime, kuidas eelmisel õhtul oli uudis, et üks pere (ema, isa, tütar ja kaks lapselast) leiti tapetuna meie linnast päris lähedal. Üheaastane lapselaps oli tee peale roomanud ja siis auto pidas kinni ja leidis tee äärest tapetult. Paar aastat tagasi oli samuti üks intsisent, kuidas üks vene paar põgenes Fijile elama ja vena maffia otsis neid taga ning nad tükeldasid selle paari ära. Hiljem inimesed läksid Natadola randa (sinna, kus ma eelmine päev ujumas käisin) ujuma ning avastasid inimeste jäsemeid üle ranna. 

Kohale jõudes olime kergelt üllatunud, sest kas selline ongi väike sadam. See nägi välja umbes nagu mingi kellegi koduhoov, kus läks paati puidust rada. Ümberringi väiksed agulid. Sõit saarele kestis 40 minutit mööda jõge.

Algul paati istudes oli häst palju valgeid inimesi ja siis ma ütlesin Sindyle ka, et “fuuuk, et ma tunnen end nagu turist”. Algul meil oli millegi pärast vastupidised emotsioonid. Me isegi ei tahtnud enam sinna saarele minna. Mida lähemale saarele jõudsime seda rohkem hakkasime nagu heitima. Õnneks meil ei olnud mingeid ootuseid. Hiljem hakkasime vaikselt aru saama, et päris hea otsus oli tegelikult ikkagi tulla.

Esimese asjana saime tuttavaks Margaritaga, kes on meie ülemuse sõbranna. Tema kaudu saimegi saarele tulla tripile. Üks päev maksis 139 FJD, meie maksime Sindyga mõlemad ühe öö eest 100 ja Debra lubas maksta ülejäänud. Seega meie kaks ööd läks maksma 200FJD (100€) inimese kohta, mis on päris hea, sest siin juba day trip muidu maksab 180FJD ja meie trip sisaldab toitu, transporti, elamist ja tegevusi. 

Kohale jõudes läksime snorgeldama. Vnoh mina läksin ja Sindy ootas mind paadis. Nii palju värvilisi kalu oli ja siis natukene creepy oli näha, kuidas korall lõppes ära ja siis paistis tumesinine sügavik. Nemo’t nägin ka. Kuskil tunnikene snorgeldasime ringi ja siis läksime tagasi. 

Peale seda toimus kookose ronimine ehk meie sõber Suka ronis palmi otsa ja siis viskas sealt kookoseid alla. Hiljem jõime neid ja siis näidati lovo tegemist, mis on palmilehtede ja mulla all küpsetatus toit. Pärast kaks kutti jalutasid nende tulikuumade lovo kivide peal. Firewalkingut saavad siin ainult teatud villagest pärit inimesed teha. Hiljem üks naine valas vett kivide peale, et tõestada kui kuumad need olid. Suur aurupilv tuli üles.

Peale seda algas tantsushow. Kostüümidega on küll siin saarel ikka korralikult vaeva nähtud.

Hiljem võtsime päikest ja siis ütlesime oma uutele sõpradele Abule ja Sukale, et me tahame võrku minna mängima. Läksimegi staffiga mängima ja no niii lõbus oli. Kui ülikoolis on nii, et suht suur osa ajast on vaikus, sest inimesed keskenduvad, siis siin on vastupidi. Inimesed AINULT naeravad ja panevad puid alla üksteisele. 

Kui võrkpalli ära mängisime, siis läksime mingi nelja staffiga ujuma ja mängisime seal mängu, et pall ei tohi vette kukkuda. Meil tekkis nende inimestega mingi enda shark joke kh. Kaks inimest võtsid minu ja Sindy enda kukile ja siis mängisime mingi horse race’i vms ehk siis üks kukil olev peab teise kukil oleva maha lükkama. 

Peale seda käisime pesus. Aaa elamine oli selline nagu meil saartel staffi ruumides oli ja dussi vesi oli suht selline kannatatav. Polnud väga külm, aga soe ka mitte haha. Hiljem istusime kava ümber. Jõime, rääkisime juttu ja laulsime. Taevas oli niii palju tähti. Ma ei ole vist kunagi nii palju näinud. See oli täpselt nagu mingist filmist hetk. Üles vaadates oli väga palju tähti ja palmipuu lehed. 

Lasime Sukal cloud nr 9 ka laulda. See ebareaalne, et pmt kõik fijilased oskavad laulda, kitarri mängida, tantsida.

See oli nii tore, et kõik kutsusid mind seal jälle Mereks ning Sindyle pandi ka kohalik nimi, milleks on Sisi.

28.08.2019
Kolmapäeva hommikul ärkasime vara, sõime hommikusööki ning siis asusime teele külasse. Suht selline korralik turisti tuur oli. Sõitsime paadiga jõge mööda tagasi ja poole tee peal läksime maha. Jalutasime tükk aega kuni jõudsime külasse. Küla nägi selline väga vaene välja. Majad  olid kokku pandud erinevatest materjalidest. Esiuksest nägi välja teisele poole hoovi. Mitte mingit mööblit. 

Esimese asjana läksime küla halli, kus algas kava tseremoonia. Selles hoones toimuvad külarahva kogunemised, pulmad, sünnipäevad ja matused. 

Kava tseremoonia on selle jaoks, et külavanem (chief) otsustab, kas ta laseb külalised enda külla või ei. Chiefi kohta nii palju ka, et tema sõna on kõige tähtsam. Näiteks kui chief pakub kavat, siis ei tohi lihtsalt ära öelda talle. 

Mingil hetkel läksime chiefi kodu vaatama ilma temata. Selgus, et sellel chiefil on 3 venda ja üks õde ehk siis kui tema ära sureb, siis külarahvas valib tema vendade ja õe vahelt (nais chief on ka lubatud). Kui enam liinipidi ei ole kedagi, siis chief valib külast kellegi, kelle liini pidi see chiefi teema edasi hakkab käima. 

Hiljem läksime kohalikku väiksesse kirikusse. Nad loevad siin iga päev piiblit ja tänavad iga päev jumalat kõige eest. Usk on nende jaoks siin väga oluline. Iga pühapäev tuleb külarahvas kokku gospelit laulma.

Tuur kestis kuskil 2 tundi ja siis läksime tagasi oma saarele. Saarel sõime lõuna ära ning siis algas snorgeldamine. Sõitsime paadiga korallrahnu äärde ja no sellel päeval oli eriti ilus vee all. Vesi oli palju selgem. Nägin niii palju värvilisi kalaparvi, pea suuruseid meritähti, raid ja no niii võimas oli. Lõpuks ometi sain snorgeldamise kogemuse Fijil. 

Peale snorgeldamist algas “turtle watching”. Kutsusin Sindy seda vaatama, sest mina teadsin, mis seal juhtuma hakkab. Jalutasime mingi karjaga randa ja siis seal oli suur kilpkonna koda. Ühel hetkel hüppas sealt välja Suka. Ta oli kaevatud auku ja siis see kest oli peale tõstetud ning ta teeskles hingamist. Teiste emotsioone oli nii naljakas jälgida. 

Peale seda läksime randa pikutama ja siis Abu tuli meiega rääkima. Sindy ütles talle, et me tahaks täiega kookost juua ja siis hiljem ta otsis meid üles ja siis läksimegi. Ta andis meile ma ei tea kui palju kookoseid ja siis istusime kolmekesi muru peale (sellist pehmet muru on mega vähe siin haha pmt ei olegi) ja  rääkisime juttu. Kookose see valge osa oli nii maitsev.

29.08.2019

Sõime hommikusöögi ära ning siis asusime mainlandile tagasi. Kahju oli mõelda, et meie väike reis on läbi, mis omakorda tähendab seda, et varsti on meie Fiji trip läbi.