See postitus lühike ja tagasihoidlik.
Reis algas 1. augustil. Kuna mu ülejäänud pere oli läinud 22. augustil autodega ees ära, siis pidime emaga järgi lendama. Esmaspäeva õhtul kell 19.00 jõudsimegi Pariisi lennujaama. Seal oli tohutult inimesi ja segadust, sest kõlaritest anti teada, et on leitud kahtlane pagas. Otsisime emaga siis väljapääsu. Meil oli ainult käsipagas, sest olime asjad andnud varem juba autosse ära, kui teised reisi alustasid. Küsisin ühelt politseinikult, et kas on võimalik ka kuidagi teist kaudu välja saada, sest me ei pidanud pagasit ootama. Politseinik juhatas meid kuskile järjekorda ja siis sealt anti meile informatsiooni, et kust kaudu me välja saame. Lõpuks saimegi välja ning isa võttis meid peale ja seal oli kohutavalt palju inimesi, seega ta oli teinud mitu ringi lennujaamale peale, sest polnud mitte kuskile parkida.
Hakkasime sõitma Le Porge poole. See on ookeaniäärne koht, kus me ei saa jätta käimata ükski aasta. Pariisist sinnani oli umbes 800 km. Öösel 4 aeg jõudsime kohale. Seal oli uskumatult palju tähti ning ookeani kohinat oli kuulda - need kaks asja ongi need, mis teevad sellest minu lemmikkoha.
2. augustil ärkasime päris vara, kuigi olime väga hilja magama läinud. Sõime hommikusöögi ära ja tormasime kohe ookeani äärde. Enne ookeanit on üks väga suur parkla ning tohutult suured liivavallid enne kui ookeanini jõuab. See oli täiesti tavaline teisipäev, aga inimesi oli väga palju. Võtsime päev otsa päikest ning sai seal vees lainete sees ka hüpatud, sest lihtsalt ujuda väga ei kannata, kuna lained on nii suured. Kuna ookean on väga soolane, siis on pärast ka nahal korralik soolakiht ja eriti halb selle juures on see, et tihtipeale tuleb mitu lainet korraga ning siis ei jõuagi hingata ja see soolane vesi tuleb suhu ja see on ikka jõhkralt soolane. Õhtul käisime veel poes, tegime õhtusöögi ja lihtsalt rääkisime juttu. Mul on kombeks iga aasta ühe korra lageda taeva all magada ja tähti vaadata, aga seekord väga ei julgenud, sest iga aastaga hakkad üha enam mõtlema ka turvalisuse peale. Seega otsustasin, et olen nii kaua õues kuni tuleb uni.
3.augusti hommikul läksime ratastega sõitma. Kuna Prantsusmaal on reaalselt igal pool jalgrattarajad, siis otsustasime sõitma minna. Sõitsime ookeani äärest 30 km ja selle teekonna jooksul läbisime päris mitu väikest külakest. Kui tagasi jõudsime läksime randa. Lõuna aeg otsustasime minna Lacanausse, mis on umber 15 km Le Porgest eemal. Seal on üks mageveekogu. Katsusime vett, jalutasime ringi ja siis läksime ühte veeäärsesse kohvikusse kohvi jooma. Õhtuks sõitsime tagasi Le Porgesse ning läksime oma traditsioonilisse rannaäärsesse kohvikusse ´´Moules a la creme´´ sööma. Need on rannakarbid, mis on tehtud kooreses kastmes.
4.augustil läks ilm vihmaseks. Mõtlesime, et sõidame lõuna poole, Biarritzi, mis on peaaegu Hispaania piiri ääres ning sinna on Le Porgest umbes 290 km. Sõitsime mööda ookeani äärt ning vahepeal käisime väiksemates külakestes ringi seiklemas. Me jõudsime üpris õhtul. Tegime söögi ära ja läksime linna peale jalutama. Kui linnas oli käidud, siis teised jõid veini, nautisid õhtut ja mina tegin ühe jooksutiiru. Väga mõnus oli, tuul puhus, ookean kohises ja polnud ei külm ega ka palav.
Järgmisel päeval läksime Biarritzi linna lähemalt vaatama. See on tuntud surfiparadiis, mis asub Biskaia lahe kaldal ning kus on väga palju vaatamisväärsusi. Läksime ´´Rocher de la Vierge´´, mis oli kasutusel juba Napoleon III. ajal. Sealt oli väga ilus vaade linnale. Hilejm jalutasime vanalinnas ringi ning käisime turult "Croissante" ostmas.
8.augustil sõitsime Limogesi, mis asub sisemaal. Seal polnud väga midagi peale vanalinna vaadata. Käisime mingis kohalikus kirikus ka. See oli väga harjumatu, et alati paistab kuskilt majade vahelt meri, aga seal linnas seda vaadet polnud. Õhtul sõitsime vahemere äärde. Sihtpunktiks olid kolm linna, mis asuvad päris lähestikku. Agde- Marseillan- Sete.
Järgmisel päeval olime Marseillani ja Sete vahel rannas. See on ainus rand, mis mulle absoluutselt ei meeldi, sest seal on kogu aeg tuul ja liiv lendab vastu jalgu ja siis on jõle valus. Ühesõnaga mina ei võtnud järgneval paaril päeval seal kordagi päikest. Seega sõitsingi rattaga Marseillani ja vaatasin seal ringi. Lõunal läksin jooksma ja see oli ainus päev, kui päeval jooksin, sest päike võttis täiega ja nii raske oli sellepärast joosta. Üldse see minu meelest nii tore, kuidas sealsed inimesed teevad kogu aeg trenni. Terve see mere äär oli sporti tegevaid inimesi täis. See jalgrattatee ei olnud vist kordagi inimestest tühi. Üldiselt ma vihkan jooksmist, aga alati võtan ennast reisideks kokku, sest seal on palju paremad võimalused nii ilma kui ka radade pärast. Ühel õhtul jooksingi Marseillani juurest Setesse, mis on teineteisest umbes 8 km kaugusel. Elu kõige mõnusam jooksuring üldse.
10. augustil hakkasime sõitma Horvaatia poole, aga teel sinna tegime ikka vahepeatusi. Käisime Nices ujumas ja see oli terve reisi jooksul kõige soojema veega koht. Sõitsime isegi sealt rannapromenaadi juurest mööda, kus see terrori jama oli. Kui ma ei eksi, siis see oli kolmapäeva hilisõhtu, kui sealt läbi sõitsime. Ma täiega imestasin, kui palju seal inimesi oli ja siis mõtlesingi, et kui palju sellel 14. juulil seal neid inimesi võis veel olla. Nägime isegi neid hauaküünlaid, mis olid sinna promenaadi äärde pandud.
11. augustil olimegi jõudnud Aadria mere äärde, Horvaatiasse. Tegime tavapäraseid tegevusi. Käisime ujumas, vanalinna avastamas ning ka snorgeldamas, sest seal ei olnud laineid. Vesi oli päris soe. Paar päeva veetsimegi seal. Pühapäeva lõunal võtsime veel päikese ära ning õhtul hakkasime kodu poole sõitma. Sõitsime Poola välja ning hommikul mõtlesime, et vaatame Poolas ka väheke ringi, aga kuna seal oli mingi püha, siis ei saanudki ja otsustasime, et sõidame koju ära. Seega koju jõudsime esmaspäeval natuke enne südaööd.
