16. veebruari õhtul läks meil lennuk Tallinnast Milanosse. Meil olid ümberistumisega lennud, sest otselende ei läinud. Milanos oli mingi 6 tundi aega järgmise lennuni ja siis vaatasin seal ENSV-d ja Kadunud tsivilisatsiooni jälgedel kordust, sest mitte midagi ei olnud teha ja und ka ei olnud. Mingi aeg sain natuke magada ka ja pmt magasin kohvri peal, sest seal oli täiega vähe istumiskohti ja no osad magasid üldse kuskil põrandal. Kõrvaltvaatajana ei tõmmanud väga see põrandal magamine. Milanos olime üritanud autot broneerida, aga see netiühendus oli tegelikult päris halb ja siis meile nagu näitas, et ei saanud borneeritud ja no nüüd kui koju tulime avastasime, et mingi 300€ läks lihtsalt raisku, sest see tehing oli ikkagi läbi läinud. Aga jah eks sellised asjad õpetavad.
Aga jah hommikul 7 aeg läksime lennukile ja 11 aeg olime juba Gran Canarial. Rentisime omale auto üheksaks päevaks. Auto otsimisele läks päris tükk aega, sest see parkla oli nii suur. Vaatasime autol olevad mõlgid üle ja ma filmisin ka neid oma kuupäeva videoga, et juhuslikult, kui pärast peaks mingi probleem olema, siis mul on proof olemas, et see oli juba enne olemas. Kui lõpuks kunagi autosse saime, siis issi helistas oma ühele sõbrale ja küsis, et kus ta asub oma pojaga, et saaksime kokku.
Otsisime oma hosteli ülesse, see asus pmt kagus ja see oli täpselt ookeani ääres. Hostel oli väga viisakas ja inimesed olid meeldivad (edasipidi kutsun seda koduks). Sealne rand oli pmt kivisid täis ja mingi hästi väike osa oli liivaga kaetud. Istusime natuke aega pingi peal ja hingasime värsket õhku. Kivide vahel jooksid mingid gekod ka. Aga jah täiega soe oli ikka. Kui Milanosse lennujaama jõudsime, siis juba mõtleisn, et võtsin vist liiga suvised riided kaasa, aga kui Gran Canaria lennujaamast välja tulime, oli mingi 24 kraadi äkki ja siis mõtlesingi, et läks õnneks. Käisime läbi kohalikust kaubanduskeskusest, mis oli umbes tasku suurune, kui mitte isegi suurem ja siis ostsime natuke süüa ja siis maasikaid ja kuna mul sai see "ei ütlemise" ja pmt nagu fitlife challange läbi, siis krabasin seal hapusid komme ja mingi sõõriku karbi, kus oli 8 sellist sõõrikut nagu simpsonites need politseinikud söövad.
Mingi aeg hakkasime Puerto Rico randa sõitma (kui üldse sinna saarele saime, siis esimese asjana käis raadiost Despacito, mis lõpuks käis iga päev hommikust õhtuni ja siis sellest sai mu lemmiklaul ja siis oligi nii et, kui hommikul nt Puerto Ricosse hakkasime sõitma, siis tuli selles laulus ka "Vamos a hcerlo en una playa en Puerto Rico" ja siis see sai mingiks räigeks reisi lauluks), mis asus saare lõunaosas (kusjuures kütus maksis seal 0,89 ja 0,94 eurosenti). Panime auto kuskile parklasse ära ja siis jalutasime seal mingil kivimüüri pealt ja siis läksime randa nende tuttavate juurde päikest võtma. Hostelis mõtlesin, et äkki päike ei võta nii hästi ja vesi on külm, et ma siis ei pane ujukate alumist osa, aga tegelikult oleks ikka pidanud panema, sest täiega palav hakkas. Vesi oli pmt selline nagu meil mõnel soojemal suvepäeval. Lõpuks olime mingi 2-3 tundi rannas.
Õhtul läksime Las Palmasesse karnevalile, mis oli siis nö kevade karneval, kus mingid tantsustuudiod esinevad ja mingid missivalimised ja mingi "kärukeste valimine" pmt, et iga kord oli nagu erinev teema. Tollel õhtul olid tantsustuudiod, kui neid nii saab kutsuda. Kostüümid olid ikkka väga uhked. See üritus oli mingil väljakul ja inimesi oli ikka väga palju, umbes nagu oleks meie mingi Tartu laulupidu vms ja seda üritust kanti ette ka televisioonis. Aga jah see nii vahva, kuidas seal inimesed ikka täiega kaifisid seda üritust ja nii teistsugune atmosfäär oli, kui kuskil meie üritustel. Kunagi 11 aeg hakkasime koju sõitma. Las Palmasest sõitis umbes pool tundi.
Järgmine päev, 18.veb (laupäev), ärkasime mingi 8 aeg äkki ja poole kümne aeg saime sõitma. Kõigepealt käisime jälle poest läbi, sest ilma maasikateta ei saanud kohe üldse. Võtsime suuna Maspalomasesse, mis asub lõunas. Helistasime tuttavatele ka, et me täna sinna ja siis mõtlesime, et küll arutab, millal mida teeme jne. Mingi ühe aeg äkki saime täitsa sinna randa, sest pidime omale parkimiskohta otsima. Päikest me algul ei võtnud, sest mulle üldse ei meeldi see liivasena olemise tunne. Absoluutselt ei kannata seda, kui olen pikali nt ja siis liiva lendab pähe ja silma ja siis lina täis jne. Jalutasime siis ookeani äärtmööda. Jõhkralt palju inimesi oli ikka. Seal, kus me olime, olid liivadüünid, mis on ka siis nö üks paiku, mida tuleks seal olles kindlasti külastada. Ronisime nende liivadüünide otsa ka ja tegime mõned pildid. Liiv ei olnud veel nii kuum ka, kui tuttavad olid meile rääkinud, aga no hommik oli ka. Mingi aeg istusime natukeseks maha ja siis nägin, kuidas tuttavad mööda läksid. Algul ma mõtleisn, et kuidas ma lampi karjun ja siis ütlesin empsile, et ta ise karjuks vms haha ja siis ma ikka lõpuks nagu hõikasin. Siis nad tulid meie juurde ja see oli ikka täiega veider, et seal niii palju inimesi ja just siis mina nagu märkan neid. Aga jah siis mingi aeg hakkasime jalutama linna poole ja siis seal oli mingi majakas? ja kohvikud, üks hästi mõnna park, kus oli täiega pehme muru haha. Seal oligi pmt mingi nagu rannapromenaad vms. Panime lina maha ja siis istusime natuke aega seal pargis.
Viie aeg hakkasime tagasi autode juurde minema ja no ikka andis minna. Mõtlesime, et kas läheme ookeani äärest tagasi või üle nende liivadüünide ja siis lõpuks otsustasime liivadüünide kasuks ja see liiv oli väga kuum. Üritasin teiste jälgedes käia, aga liiv oli nii kuum ja siis ma naersin nii, et ei saanud enam hingata, aga siis tegin ikka ruttu paar kiiremat sammu, aga jh see oli päris hull ikka haha. Päris korralikult võttis ikka läbi see käik. Sellel päeval käisin reisi jooksul kõige rohkem ehk siis pmt 18 km. Aga jah kui tee peale jõudsime, siis nägime kaktuse vilju ja mõtlesime, et prooviks need ära ka ja siis Kalev ehk see issi sõber tegi nagu pätikat talle ja siis vana sai mingi täiega pinde näppu ja kui ta need kaktuse viljad mulle ja empsile andis, siis saime me ka. Aga mdea maitse oli suht lamp. Õhtul tegime kerge poe tiiru ja siis läksime koju. Aga ikkagi jõudsime mingi 10 aeg. Kuna ma olin sellist lõigetega kleiti kandnud, siis mul oli iga katmata koht keha peale põlenud ja siis pidin korralikult kreemi peale panema.
Üldse iga päev ärkasime hästi vara ja siis läksime kohe saart avastama ja koju jõudsime hilja õhtul ehk siis need päevad olid täiega väsitavad, aga nii tegusad. Kui mingi kaks päeva oli möödas, siis ütlesin ka, et selline tunne nagu oleks juba nädal aega olnud. Terve selle reisi jooksul tegin ja nägin rohkem, kui eelmisel poolaastal kokku.
19. veb ehk siis pühapäev. Käisime Las Palmase lähedal ühes pargis. Mis oli isegi tasuta, sest muidu seal enamus kohti, mida külastada, maksid. See oli pmt selline hästi suur park, kus oli igasuguseid palme, kaktuseid, eksootilisi taimi ja siis loomadest olid gekod, mingid kalad ja igast papagoid ja asjad. Siis peale seda käiku läksime mägedesse sõitma. Kõige kõrgem koht merepinnast oli 1516m vms. Iga 100 meetri kohta temperatuur langes 0.5 kraadi. Seega kõige jahedam temperatuur oli 6.5, mida me nägime. Aga jah seal kõrgel oli selline tunne nagu oleks Eesti sügis, sest oli selline vihmane ja hästi roheline pinnas ja männid jne. Me olime pilvedega samal kõrgusel ehk siis pilvede sees ja alla polnud midagi õnneks näha, sest osad kohad võtsid seest ikka korralikult kõhedaks, kui alla vaatasid.
Õhtul läksime taas sinna kohalikule kranevalile. See päev saime esimest ja viimast korda vihma tunda. See ei olnud selline meie korralik vihm, vaid tibutamine.
20 veb, esmaspäev, ärkasime jällegi hästi vara hommikul ja sõitsime vist Puerto Rico? randa või oli Maspalomase rand, ma ei mäleta enam, aga vist väga vahet pole. Ühesõnaga läksime randa ja võtsime päikest lõunani. Õnneks enne seda kõige hullemat päikest saime minema. Mingi aeg läksime mägedesse sõitma ja seal olid sellised väiksed järved, mis olid siis ilmselt elektri tootmise eesmärgil. Mingid puhkealad ja matkarajad olid ka, aga meil polnud vastavat riietust ja siis ei hakanudki matkama minema. Mingi aeg tuli üks väike "küla", kus siis müüdi värskeid puuvilju ja siis võtsimegi igast huvitavaid asju, mida varem pole proovinud. See müüja oli hästi tore, üldse seal igalpool inimesed niii lahked. Õhtul käisime shoppamas ja muud väga midagi. Üldse kui sinna saarele läksime, siis mõtlesin, et ah see nkn mingi väike koht, kus üks pood, aga tegelt seal oli ikka räigelt kaubanduskeskuseid, mis umbes lõunakeskuse suurused, kui mitte isegi suuremad.
21. veb ehk teisipäeval tõusime jällegi vara ja seadsime suuna Palmitos Parki, mis asus Maspalomase lähedal. Pilet oli 30 euri ehk siis meil läks pmt 100 ära selle peale, aga see isegi oli seda väärt. Seal oli hästi palju selliseid eksootilisi taimi, mis ei olnud kuskil kasvuhoones, vaid nagu vabas looduses siis. Mulle meeldis seal täiega see, et kui oli nt papagoi puur vms, siis see nägi välja selline, et oli kaks ust ja siis läksid sisse ja said nagu seal koos nendega olla, mitte et vahid kuskilt puuri tagant neid. Teiste loomadega oli ka nii. Nt ühes kohas olid emud või kes nad ongi ja mingid toonekured ja paabulinnud, et läksid sisse sinna ja kõndisid pmt neist mööda, mitte ei vaadanud jälle kuskilt võre tagant neid. Siis seal toimus igast erinevaid looma showsid. Me käisime kõike kolme vaatamas ehk siis linnu showd, kus olid mingid kotkad ja keegid, kes lasti vabas õhus lahti ja siis nad lendasid kaugele mägedesse ja siis, kui peremees kutsus (patsutas hästi kõvasti käele), siis see lind hakkas tagasi lendama ja maandus tema käele. Uskumatu ikka, kuidas neile suudetakse õpetada nii, et ei lenda minema, vaid tuleb ikka tagasi. Pärast algas delfiini show ja see oli nendest kolmest kõige ägedam, sest need trikid, mis seal olid, pani ikka küll mõtlema, et kuidas reaalselt mingile delfiinile õpetatakse selliseid asju. Mingi selline trikk oli pull, kuidas kaks delfiini lükkasid ühte tüdrukut vee all jalalabadest ja siis selle basseini keskele oli mingi 5m kõrgusele tõmmatud nöör ja siis need delfiinid lükkasid ehk siis nagu viskasid selle tüdruku sellise jõuga üle selle nööri. Pärast käisime mingit papagoi showd vaatamas, mis tundus selle kõrval mega mõttetu. Aga jah mõtlesimegi, et vaatame ära, et kui juba siin oleme. Selle pargi juures oli kõige ägedam liblikate kasvuhoone, et läksid sisse ja liblikad lendasid vabalt ja siis said neid pildistada ja seal oli neid reaalselt kõiki värve. Pärast seda pargi ringi läksime randa päikest võtma ja muud vist väga ei teinudki.
22 veb, kolmapäev, läksime lennujaama, sest tahtsime oma auto aega pikendada, sest muidu oleks me pühapäeval pidanud pmt hommikust õhtuni lennujaamas passima. Rääkisin neile siis meie mure ära ja siis saimegi pikendatud. Siis võtsime suunaks Maspalomase ranna. Kuna isa käis iga kord, kui rannas käisime, seda rannaäärtpidi jalutamas mitu kilti, siis me empsiga võtsime päikest seal pargis ja ühe korra rannas ka, sest seal ei lennanud õnneks sellel korral liiva. Nägime omast arust ühte kirikut, mis pidi hästi kuulus olema ja tundus pildi pealt samasugune olevat ja siis mõtlesime, et oh dav lähme vaatame üle selle, aga kui sinna jõudsime, siis tuli välja, et see oli lihtsalt üks uhke hotell. Läksime siis ranna poole tagasi ja käisime söömas (mulle meeldis täiega nt tavalises söögipoes see, et müüdi igast salateid sellises korralikus suuruses pakendis, kus olid sees erinevad vajalikud asjad nagu juust ja tomatid ja sink ja saiakuubikud ja kaste jne väikestes pakendites, et tegid need lahti, segasid ära ja sai sööma hakata. Maksis ka mingi 2.75, et pmt kui meil tahad hakata salatit tegema, siis ostad igast staffi, aga lõpuks jääb enamus üle ja läheb raisku, aga et see oligi pmt valmis, et tuli ainult kile ära võtta ja ära segada. Seda sõime peaaegu iga kord, kui pargis istumas käisime.
Õhtul mõtleisme, et kas minna jälle sööma kuskile või teha seekord kodus, aga kuna meil oli ühine köök teistega, siis mu isa see väga ei tõmmanud, aga mind just täiega ja siis ma lõpuks ikka suutsin ära moosida, et dav teeme täna ise süüa. Käisime poest läbi ja ostsime vajalikud toiduained. Kui sinna kööki läksime, siis seal oli mingi Peruu naine, kes küsis, et kust me pärit oleme jne ja siis kunagi hiljem tuli üks itaallane ja saksa kutt, keda ma alguses ei teadnud, et kust nad pärit on jne. (mulle täiega meeldis, et seal oli kõigil kombeks selliseid small talke alustada.) Seal tundus üks kutt umbes minu vanune olevat ja siis küsisin, et kust ta pärit on ja siis ütles, et Saksamaalt ja siis küsis minult ka vastu, aga kuna läks natuke jahedamaks, siis ma läksin riideid vahetama ja ütlesin ka talle, et näeme, nagu seebikates öeldakse haha, et mitte nägemiseni vaid näeme. Aga jah siis pärast läksin telekat vaatama ja siis käis see kohalik karneval, ming lastekooride oma seekord. Mingi aeg see saksa kutt tuli minu juurde ja küsis, et mis mu nimi on ja siis ütlesin, et Meriliis, aga ta ei osanud seda üldse öelda ja siis pani mulle hüüdnimesks Mari (hääldas nagu Mariii) ja siis küsisin tema nime ka ja siis ütles, kuidas teda kutsuda võin ehk siis Matiks (nagu Mätt). Rääkisime seal samas juttu ja siis läksime lõpuks siseõue, kus istusime teiste seltsi. Lõpuks istusime mina kui eestlane, itaalia kutt Alberto (27) (vana tegi seal oma rohelist ja siis pakkus meile ka, aga mina ja Natalia ei teinud, ja siis rääkis, kuidas käis Ibizal ja, mis peod seal olid jne), siis inglise tüdruk Natalia (21), hispaanlasest kutt Jose (24) ja siis see sakslasest kutt Matt (19), kellega juttu rääkisime. Nad jõid oma veini ja mee rummi ja siis pakkusid mulle ka, küsisid, et kas ma joon ja suitsu teen. Ütlesin, et vahepeal joon, aga et suitsu ei tee ja siis ütlesin ka neile, et ma ei soovi. Natalia ja Jose olid käinud põhjas mingi rummi vabrikus ja siis ütlesid ka, et seal said igat jooki pmt degusteerida, et lõpuks jäid purju. Aga jah siis pidin Eestist rääkima neile ja siis nad küsisid, et kui kõrge on kõige suurem mägi ja siis ütlesin, et kui kõrge meie see Munamägi on ja nad olid niii üllatunud ja pmt naersid, et mingi küngas v haha. See hispaanlane ja inglane töötasid koos vist nagu ma aru sain, mingi tuulesurfiga seoses ja siis ütlesid ka, et neil on boss, kes ei oska ujuda, aga endal on selline firma vms. Siis rääkisime põhja ja lõuna inimestest ja siis Alberto ütles ka, et tema meelest on päike see, mis seob inimesi, et põhjas on inimesed sellepärast kinnisemad ja sellised, et seal on külm ja pime, et inimesed on kodudes või siis on kindlad seltskonnad vms, aga et lõunas on kogu elu tänaval, et inimesed suhtlevad ja ükskõik kelle ligi lähed, et hakatakse suhtlema, aga põhjamaade inimeste jaoks pole see loomulik, et lähed suvaka juurde ja hakkad rääkima taga ja siis ma nõustusin taga ikka täielikult. Hiljem jutt läks kuidagi ilmale ja siis itaallane ütles ka, et ta nägi terve oma elu jooksul ehk 27 aasta jooksul see aasta Itaalias, oma kodulinnas, esimest korda lund. Ja et kunagi oli olnud selline vihmaperiood, et nende see kodulinn oli nagu mäe otsas vms, et vihm uhus selle linna sealt alla ja hästi paljud said surma.
Neljapäeval ehk siis 23.veb läksime hommikul jälle randa, võtsime paar tundi päikest. Käisime empsiga jälle seal pargis, sest seal oli niii ilus ja mõnna. Iga kord, kui seal pargis olime, käis teatud kellaajal mingi mees, kellel ilmselt mingi vaimne häire vms. Ühesõnaga ta laulis üle selle pargi ja siis tantsis ja keerutas täiega kiiresti, aga kõrvaltvaadates nägi see nii vahva välja, nagu ta mingi täiega kaifiks elu, aga jah emps arvas, et äkki ta kunagi mingi staar olnud või tal mingi iidol olnud ja siis sellises vanuses lööb selline asi nagu välja.
Mingi aeg läksime siis jälle mägedesse sõitma ja no see oli ausalt elu kõige jubedam sõit, isegi isa ütles seda. (Tegin täeiga neid emotsiooni videoid, mis mul viimasel ajal kombeks. Kus all vasakul nurgas on kuupäev ja kellaaeg ja siis näeb selline nagu vanaaegne välja ja nüüd nii vahva vaadata neid. Igaksjuhuks ütlen, et selle api nimi Camcorder, kui peaks huvi olema). Aga jah see tee oli ikka ulme. Tee oli reaalselt mingi 4m lai ja siis vahepeal olid sellised passimise kohad, et siis üks auto saaks teist mööda lasta vms. Aga jah seal sõites ma reaalselt ise ka nagu jalaga pidurdasin ja küüntega hoidsin istmest kinni. Mõnes kohas polnud seda ääretõketki... Pani ikka imestama, kuidas kunagi inimesed liikusid seal, kui teid polnud või kuidas neid teid sinna üldse teha suudeti, sest teerulliga oleks seal vabalt alla veerenud. Seal oli täiega igast kurve ja siis mõned, kes vastu sõitsid, neil oli reaalselt mingi krdi 40 sees, mis tundus seal täiega suur kiirus olevat.
Õhtul läksime Las Palmasesse tänavatele jalutama, seal kogu aeg selline melu. Siis nägime ja kuulsime, kuidas ühest pubist mingid inimesed lihtsalt istuvad ümber laua ja mängivad kitarre ja laulavad. See olii täiegaa toreee. Need inimesed olid kõik pensionärid ka. Aga jah see oli hoopis teistsugune melu, kui seal tänavatel on olnud või kuskil meil siin. Istusime mingi 2 tundi seal ja siis jõime oma jooke ja siis tegin ka jälle neid emotsiooni videoid. Osad laulud olid nii tuttavad, et meil enda keeles ka olemas, aga enamus olid ikka võõrad. Siis enne koju minekut jalutasime Karnevali platsilt läbi ja seal käis proov, ehk siis selle järgmise päeva Karnevali proov. Pmt mingi naine oli platvormi peal ja valges kleidis ja laulis ja tõusis üles poole sellega ja siis tantsijad tulid ta kleidi alt välja ja hakkasid tantsima ja siis rohkem me ei viitsinud enam vaadata ka.
Kui koju jõudsime, siis läksin mingit ime puuvilja pesema, mis me ostnud olime. See oli selline kollane, nägi nagu sidrun välja, aga oli hästi kerge ja sees olid sellised nagu seemned, mis olid hapukad. Aa selle nimi oli Maracuya ja siis kuna Matt polnud ka seda kunagi söönud, siis andsin pool talle. Ja siis samal ajal tegi seal süüa Matt ja siis jäime lihtsalt rääkima elust olust ja siis rääkis ka, et miks ta üksi reisile tuli jne ja siis ütles, et kui ma kuangi lähen, et läheks raudselt hostelitesse ööbima, et niii paljude inimestega kohtub ja see hoopis teistmoodi kogemus jne. Siis läks jutt kuidagi keelte peale ja ta ütles ka, et ta oli õppinud mingi 6 aastat äkki leedu keelt ja see oli täielik ajaraisk, et mitte midagi ei jäänud külge. Tegin temast ka selle emotsiooni video. Üldse sain nagu reaalselt kõigest aru, aga kui ise enda mõtteid pidin nagu lausesse panema, siis jäin nagu mõtlema ja siis ütlesin ka, et never mind ja siis see mulle meeldis, et ta motiveeris, et katsu ikka panna see sõnadesse, et nii sa õpidki ja siis see sõna, mis mulle meelde ei tulnud, siis seletasin talle seda nagu teiste sõnadega ja siis lõpuks ta ütles selle sõna ja siis saingi nagu oma lause ära lõpetada.
Eelmine päev, kui teistega rääkisime, siis Jose minu meelest ütles, et kui ta vahetusaastal Kanadas käis, et õppis seal ka ühe aastaga palju rohkem, kui koolis 10 aastaga.
Pärast läksime jälle teiste juurde istuma ja siis seal oli jälle uus seltskond koos. Seal istusid Natalia ja Jose ja siis sakslasest Joanna (30), Peruu naine, seda ma ei tea vana tema oli, aga igatahes tal oli laps ja elas Itaalias. Siis oli üks kutt nimega Ali(31), on pärit Pakistanist, aga elab Soomes. Ja siis üks vanamees, kelle nime ma ei mäleta, aga elab Rootsis. Ta oli selline, kes nagu täiega sokkis teistega. Aga jah kui ma nende juurde istusin, siis küsid, et kuidas mul päev läks ja mis nimi ja siis see rootslane kordas mu nime ja ütles, et mul nii ilus nimi ja siis ütles ka, et ma nii häbelik vselline ja siis ütlesin pärast igale positiivsele asjale nagu hästi kõvasti Thank you very much, see kõlas nii naljakalt, sest tavaliselt ma ei ütle komplimentide peale mitte midagi või nagu muigan :D:D Aga jah siis küsis, et miks mu teksapüksid auklikud on, et tema tütar oli ka selliseid tahtnud, et mis nendes nii lahedat on ja siis Natalia ütles ka, et tal ka ikka ühed aukudega teksad olemas, et see popp haha. Siis see Ali rääkis, et mis ta tegi täna, et pmt käisid koos Matiga mägedes seiklemas, aga et nad pole ka varem suhelnud, et hommikul lic Matt küsis, et mis tema nt täna teeb ja siis mõtlesid, et dav lähme. Ja siis Ali ütles ka, et tal oli nii palju selliseid hetki, kus ta ei jõudnud ja siis Matt kogu aeg nagu motiveeris, et dav Ali, et natuke veel. Siis ta rääkis veel seda, et oli Tallinnas käinud ja ütles, et ta oli seal ühe päeva, sest talle üldse ei meeldinud seal, sest inimestel oli kogu aeg nii kiire ja vaadati nagu altkulmu või nagu oldi sellised kinnised ja siuksed. Siis kui nad Eestist tahtsid, et ma räägiks, siis see rootslane mainis Estonia laeva ja rääkis sellest terve loo ära. Isegi tema teadis sellest rohkem kui mina. Aga ta oli kunagi laeval töötanud vms ja siis need laevad olid Estonia laeva tüüpi ehitatud vms. Siis mingi aeg läks jutt jälle keeltele ja siis nad ütlesid, et ma räägin täiega hästi inglise keelt, isegi see inglane ütles ja siis oli küll hea tunne, sest tavaliselt kui räägin, siis kas panen täiega kelbast või mul endal sees nagu siuke tunne, et ma räägin nii halvasti või et raudselt ütlesin nüüd midagi valesti vms, aga jah siis olin küll, et misasja, aga samas see oli täiega tore, et nii öeldi. Nad küsisid ka, et mis keeli ma õpin ja siis ütlesin, et hipsaania, aga et ma väga ei oska midagi ja siis see Jose ja rootslane küsisd mult küsimusi, et kuidas läheb ja kui vana olen, suutsin ikka vastata ka, aga mul ei tulnud algul 17 meeldegi, mingi minut mõtlesin äkki haha, aga öeldud sain. Kunagi ühe aeg läksin magama, sest hommikul pidi jälle vara ärkama.
Reede ehk siis 24. veb. Issi ütles hommikul, et see kartulivärvi juustega kutt oli juba üleval, et mine jäta nagu hüvasti ka siis vms ja et ma edasi ütleks, et kui Eestisse tuleb, et siis on alati külla oodatud vnoh sellessuhtes, et saame öömaja pakkuda või Eestit näidata vms. Läksin kööki, tahtsin teed juua, aga sain hoopis suhkruvee ehk siis pidin ostma hoopis kohvi ja see oli mu esimene kohv sellel aastal, sest muidu ma ei joo, v.a mingil räigel arvestuste nädalal. Aga jah köögis oli Matt ka ja siis ta hakkas oma asju ka prst pakkima, sest ta pidi saare põhjaosasse minema ronima vms. Rääksime veits juttu ja siis kui ära hakkasin minema, siis ta nagu pani käed laiali ja siis tegime kalli ja siis ültes ka, et nice to meet you ja siis ütlesin vastu ka ja ütlesin, et kui kunagi Eestisse tuled, et siis võid mulle teada anda. Kahju oli isegi nagu hüvasti jätta, sest ta oleks reaalselt nagu mingi vana sõber olnud haha. Aga jah siis panime asjad kokku ja läksime Las Palmasesse muuseumi. See oli suht selline huvitav ja normaalne. Ainus asi, mis meelde jäi, et paikesekiire see kW vms on 4*10 astmel 23 haha. Seal oli mingi 4 korrust, kus siis igal korrusel oli oma teema, et mingi tehnika areng jne, siis seal oli mingi 3D kino, mis oli ka hinna sees ja pilet oli sellele muuseumile mulle mingi 4 eurot vist ja sai igal ajal välja minna ja tagasi tulla. Ma mingi terve päev reaalselt ootasin, et saaks hostelisse minna, et teistega juttu rääkida jne ja siis kui jõudsime, siis see oli täiesti tühi.. Ma olin nii kurb, sest ma täiega lootsin, et raudselt jälle uued ja vanad näod koos.
25.veb ehk laupäeval läksime eelviimast korda randa ja tegin oma viimase ujumise ka ära. Seekord olime päris rannas, sest seal polnud õnneks seda liiva lendamist. Käisime poest ka läbi, et ma saaks sõbrannadele midagi tuua ja emps saaks tööjuurde kommi viia jne. Siis õhtul kui hosteli läksime, siis oli õnneks Joanna ja Ali veel seal. Istusid õues ja mdea reaalselt mitu suitsu nad selle aja jooksul seal ära tegid, kui me seal ööseni istusime. Lihtsalt kogu aeg keerasid neid ja tegid ära. Küsid jälle, et kuidas mulle siin meeldinud on ja mis täna tegin jne ja siis küsisid minult ka, et mis linn siiani kõige enam meeldinud on ja siis ütlesin ka, et Puerto Rico ja siis ütlesid, et neile ka, et see rand on nii ilus. Hiljem tuli meie juurde uus nägu. Emily (24), kes on pärit USA-st, aga, et praegu elab Austrias, et sai kooli programmiga tööle sinna. Ta oli reaalselt rämeee energiline. Täpselt selline nagu mina põhikoolis. Siis ta oli veel hulllult jutukas ja sõbralik. Siis Ali küsis talt, et kas ta teeks seda kohalikku USA aksenti, et kust ta pärit on ja siis me täiega muigasime, aga et tema praegu seda ei räägi, et talle see absoluutselt ei meeldi, et inimesed räägivad niii aeglaselt. Siis Ali küsis, et kuidas talle president meeldib ja siis Emily ütles, et ta hakkas nutma, kui teada sai ja et kui ta ringi reisib ja kohtub igast inimestega, kes on nüüd nagu nt keelatud sisenema USA-sse, et siis tal on nagu häbi või nagu umbes selline olek, et sorri, et meil selline president on vms. Siis läks jutt kuidagi haridusele ja siis ütles, et seal on täiega kallis see, et nt kui sa tahad laenu võtta ja see lõpuks maksmata jääb, et siis on sul nö negatiivne krediit, mis siis tulevikus jääb sinu mainele, et sa ei saa maja või autot osta. Siis ta ütles ka, et kuna sport on hästi oluline, et siis kõige kõrgem palk on jalka treeneritel ja siis alles presidendil, et isegi president saab vähem palka, aga et selle eest on sotsiaalvaldkonna protsent väike, et arstiabi jms hästi kallis. Siis rääkis veel, et kui reisib kuskil, et talle üldse ei meeldi inglise keel, et nt kui kohtab ka oma riigi inimest, et siis tal tuleb selline jubedustunne, et umbes mine ära vms :D
Siis mingi aeg Ali rääkis seda, et kui tema reisil käis ja ütles, et on Pakistanist pärit, et siis oli vestlusel automaatselt lõpp ja teda nii häiris see, et inimesed sellepärast kohe vestluse sõna pealt ära lõpetasid, aga et nüüd ta on sellega leppinud ja ütleb ka, et on Soomest pärit. Siis ta ütles seda ka, et Soomes olles ta nagu kogu aeg tunneb, et on depressioon, sest seal on pime ja külm ja siis see nagu tekitab ja kui ta seal on, et siis ta ei taha mitte kellegiga rääkidagi ega üldse nagu suhelda, aga et kui reisil on, et siis tal just kogu aeg selline tahtmine, et suhelda teiste riikide inimestega. Siis rääkisime inimeste lahkusest ja ütlesin ka, et minu meelest Eestis on pigem selline kadeduse teema, et lahkeid inimesi on, aga enamus ikka sellised, kes ei viitsi teiste heaks midagi teha ja paljud kadedad, kui kellegil hästi läheb. Siis see Ali rääkis veel seda ka, et ta ei oska ujuda, siis me veits muigasime ja kuna seal siseõues oli bassein, siis ütlesin ka talle, et no näed, aga sul on võimalus õppida ja siis Joannaga naljaga sokkisime taga. Ütles, et viimati oli vees 2008. a, aga et kui ta on siiani elus hakkama saanud ilma selleta, siis ta ei näe nagu põhjust ka, et ujuma õppida.
Kuna mina pidin järgmine päev ära minema ja Joanna ja Jose ja Natalia, siis Ali pidi nagu sinna üksi jääma ja siis ütles ka, et nii kahju, et kõik hakkavad järjest ära minema, et keda oled alles tundma nagu õppinud. Siis mul hakkas ka nii kahju, et omg homme lähen ära ja ei näe neid inimesi enam kunagi.
Siis mingi aeg tulid Natalia ja Jose ja siis kutsusid meid karnevalile, aga kuna ma alakas, siis ei hakanud kaasa minema, Natalia pani mulle mingid prillid pähe ja siis tegime mingi snapi haha. Aga lõpuks nad võtsid selle Ali ka kaasa, sest ta tahtis ka näha nagu kohalikku prallet. Seekord polnudki nagu karneval tglt vaid selline tänava peal olev pidu. Et kõik on kostüümides ja tantsivad laulavad joovad jne.
Siis Ali võttis kohviaparaadist kohvi ja siis küsisin teistelt, et kas te olete teed võtnud, et kui ma võtsin, et siis sealt tuli ainult kuum suhkruvesi ja siis Joanna naeris ja ütles, et kui ta hostelisse tuli, et siis mingi tüdruk oli tops käes ringi käinud ja küsinud, et kas seda teekotikest on, aga siis kui Joanna võttis ise mingi päev teed, siis sai aru, et seal ongi lihtsalt kuum suhkruvesi. Ja siis täiega naersime, sest see oli mingi täiega haige masin, et pmt ükskõik mida vajutasid, ei toimunud midagi. Nt seal pidi mingi suhkru reguleerimise nupp olema, aga see ei töötanud vaid lic võttis 50s ära. Siis naersime seal ja ma panin ikka paar oma kajakat ka ja haha pärast kui tuppa läksin ka, siis isa üles ka, et issand kui jube naer sul on, et ainult sinu naeru kuulsimegi haha.
Aga jah lõpuks siis kallistasime kõik üksteist ja siis jätsime pmt hüvasti.
Mina ja mu tüüpilised hüppe pildid
Pühapeäval ehk siis viimasel päeval käsime rannas ja võtsime Mcdonaldsist süüa kaasa, sest pühapäeviti on seal poed kinni. 6 aeg läks lennuk ja siis mul hakkas kohale jõudma, et koju minek. Siis see kõige kõrgem mägi paistis üle hästi kohevate pilvede ja mingi aeg jõudsime Inglismaale ja pidime ühest lennujaamast teise seiklema ja no see oli ulme. Pidime bussiga minema, sest taksoga oleks täiega kalliks läinud ja mina kutsusin enamasti vanemaid korrale, et lähme bussiga haha. Aga jah siis buss pidi sõitma ainult pool maad ära ja siis mõtleisme, et dav sõidame siis vähemalt sellegi ära. Mingi 80 miili oli see kogu maa. Siis seal poole peal bussijuht ütles ka, et me küsiks taksojuhilt, et palju läheb, et kui üle 60 naela läheb, et me siis tagasi tuleks ja ta võib viia meid 50 naelaga ära. Lõpuks läksimegi bussijuhiga. Käisime kuskilt bussipargist läbi haha ja läksime ta isiklikku autosse. Terve tee rääksiime juttu ja siis see bussijuht kurtis veits oma elu. Kui me oleks seal viimases peatuses tahtnud lennujaama edasi minna, siis oleksime pidanud 2 h ootama. Aga jah siis see bussijuht oli täiega sõbralik, aga ilmselt tahtiski lihtsalt meie pealt teenida, sest see elu ei ole seal nii lilleline ka. Ta rääkis ka, et palju makse maksab ja palju palka saab, vnoh ma küsisin talt, et kui see saladus pole, et kui palju siin bussijuht palka saab jne. Aga jah algul oli täiega veider teisel pool teed sõita ja sai ka nüüd Inglismaal ära käidud. Haha algul lasin vanematele, et lähme jala sealt lennujaamast teise, aga kui seda maad sõitsime, siis mõtlesin küll, et mida ma omast arust mõtlesin, et kui jala oleks läinud oleks hommikuks alles kohale jõudnud. Siis lennujaamas käisime kohvikus ja ma vaatasin jälle oma seda kadunud tsiviliastsiooni jälgedel saadet. Kunagi hommikul jõudsime Eestisse ja mul tuli siuke tuim või kurb tuju peale, sest kui passikontrollist läbi läksime, siis need inimesed olid niii tuimad ja ma mõtleisngi, et miuksed inimesed siin on, et kõik teevad lihtsalt tööd selleks, et saada raha kätte, mitte et välja näidata, isegi kui pead olema rõõmsam, et ei ole selline võlts vaid tundudki kasvõi siiralt rõõmsameelne. Kui reisil restoranis vms olime, siis ütlesin reaalselt iga inimese kohta, et ta on niii tore ja siis emps ütles ka, et sa ütled seda iga inimese kohta ja siis see panigi mõtlema, kui palju selliseid heatahtlike ja rõõmsameelseid inimesi ümber oli ja ma tundsin ennast ka nagu palju parema inimesena kasvõi mingi pisiasi, et kui karnevalil olime, siis üks mees oli oma väikse tütrega, aga ta hoidis toitu käes ja siis tütar tahtis ühe ääre peale istuda, aga ta ei saanud ja siis ma tulin sellelt maha ja tõstsin tüdruku peale või nt see, et liivadüünidel üks vanem mees tegi oma naisest pilti ja siis läksin ligi ja küsisin, et äkki nad soovivad, et ma teeks ise neid mõlemast pilti ja siis nad olid nii tänulikud.
Kui autosse läksime, siis esimese asjana hakkas raadiost Puerto Rico laul, ma nii lootsin, et Eestis seda laulu pole, sest muidu hakatakse nii palju laskma seda, et mul saab sellest kõrini, aga praegu polegi väga rohkem kuulnud.
Gran Canarial sõitsime autoga mingi 1500 km ära aga jh kilomeetrid läksid nii kiiresti. Siis see oli reaalselt mu elu kõige ägedam reis, sest niii palju toimus ja sain jälle omale paar eneseületust juurde ja mõtlesin, et nüüd kui 18 saan, siis on mul kindel plaan minna üksi reisile kasvõi aasta hiljem vms, aga tahan ära proovida selle.
