Selle suve veedan välispraktikal Fijil.
2018 sügisel oli meie koolis (Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis) kandideerimine, kus oli kaks kohta Seychellidele ja kaks Fidžile. Proovisin mõlemasse. Otsisin juba Seychellidel tööd, kuid mitte ükski ettevõte ei vastanud mulle. Seejärel anti teada, et Fidži välispraktika võimalusest üks tüdruk loobus ning seda pakuti mulle. Kuna Seychellidelt keegi ei vastanud, siis otsustasin, et Fiji tundub samuti selline väga eksootiline ja once in a lifetime võimalus. Teatasin, et olen nõus oma kolm kuud veetma Fidžil päevaspaas tööd tehes. Tööle lähme Erasmus+ programmiga, mis pakkus meile 1500€ lennutoetust ning igakuiselt 700€ elamise jaoks. Lennupiletid läksid meil edasi-tagasi 1160€ ning ülejäänud eest maksime Fidži ülikoolile mingi tasu ja tegime omale kindlustused. Elamine läheb igakuiselt 175€ nägu. Ainus raha, mis me Fidžil teenime on tipp ehk siis see on meie jaoks väga suur motivaator olla kõige parem teenindaja. Hetkel ootame Tallinna lennujaamas oma lendu Soome, edasi lendame sealt Hong Kongi ning seejärel Fidžile. Saab olema väga pikk ja kurnav teekond (+ ajavahe, mis on kindasti harjumatu).
Fidžile lähen koos oma kursaõe ja sõbranna Sindyga, kellega me hakkame koos töötama Essence of Fiji Group ettevõttes ning samuti ka elama.
Kes veel ei tea, kus see asub, siis see on poole maakera kaugusel Eestist. Kõigest 15 000 km. Üldse ei kujuta ette, milline see elu seal on. Internetist leidsin, et Eesti SKP on Fidžiga võrreldes 5 korda parem. Lisaks on seal elanikke u 900 000 ehk siis isegi Eestist vähem. Pealmiseks keeleks on inglise keel, kuid räägitakse ka fidži keelt.
Meie koolist õppejõud Inna Bentsalo ja Marit Piirman käisid kevadel Fidžil, et allkirjastada meie töölepingud jne. Väga hea ülevaate annab Marit Piiramani artikkel, mis asub sellel aadressil.
...
Esimene lend oli meil juba ära. Väga hea algus reisile. Olime Tallinna lennujaamas ja siis kõlarites öeldi meie perekonnanimed. Läksime ühe putka juurde ja siis tõmmati minu passi mitu korda mingist aparaadist läbi. Pmt oli selline probleem, et me olime oma check-inid teinud ID kaardi dokumendi numbriga mitte passi omadega. Kuigi iseenesest oli seal antud valik, et kumba soovid. Süda ikka korralikult tagus ja siis mõtlesin ka veel, et äkki jäetakse meid lennust ka veel maha.
Nonii, siis läksime lennukile. Lennuk oli väga väike ja nägi üpris logu välja :D Sõit oli ka ikka omamoodi elamus. Lennuk värises ja kõhus käis selline kõhe tunne läbi ja siis ma lihtsalt naersin ja vaatasin Sindy emotsioone. Mõtlesin terve aeg, et paneme pauku ka veel. Maa peale jõudes olime õnnelikud küll haha (praegu Sindy räägib oma peikaga telos ja ütles ka talle, et milline surma hirm meil seal lennukis oli haha). Ei tegelt väga nice kaks pikka lendu veel ees ka :)))
