Kolmas nädal - Bamboo beach

18.06.19 Teisipäev

Tööpäev möödus päris kiiresti. Peale seda läksin Likahi ja tema kutiga linna vett ostma. Oleme viimasel ajal kraanivett kaks korda läbi keetnud, kuid ühel hommikul kui seda jõin, siis läks söögiisu ära. Peale seda mõtlesin, et nüüd on küll aeg poodi minna.

Mõtlesin, et siin müüakse ka 5l pudelis vett, aga üllatus üllatus, pudeli asemel oli kilekott. Ehk siis kilekott täis vett. Väga huvitav lahendus. Seega ma jätsin selle ostmata ning valisin kaks liitrist pudelit. Peale seda käisime turult läbi ning ostsime jälle seda seest tähekujulist puuvilja. Viis tükki saime 2.5€ eest. Tuli välja, et see on ikkagi papaia, aga nad kutsuvad siin seda "popoks". Samuti ostsime mingit kohalikku mahla, mida ma algul väga ei julgenud juua, sest nähes eelmine kord, kuidas nad neid klaase pesevad, siis kadus isu ära. Likah ikkagi soovitas proovida ja siis ma maitsesin seda korraks. Päris maitsev oli isegi. 

Linnas nägime väga palju Likahi tuttavaid ja siis see oli nii naljakas, et kui ta mind tutvustas teistele, siis ta ütles, et see on minu parim sõbranna :D:D:D Siin vist päris kerge sõbrannasid leida haha. Nägime ka Likahi õde, kes kutsus meid pühapäeval jumalateenistusele ja lõunasöögile. Eks näis, mis me teeme pühapäeval. 

Hiljem, kui koju tagasi hakkasime tulema, siis mul ei olnud münti, vaid paberraha, aga bussis tavaliselt ei anta raha tagasi, siis Likah laenas mulle münti. Aga nagu mul kombeks on, et nii kui keegi mulle midagi ostab või laenab, siis ma tunnen ennast kohe halvasti (ma ei taha väga asju vastu võtta). Ütlesin talle ka seda, et ma võin minna oma raha lahti vahetama ja siis ta ütles nii armsalt, et „õde, seni kuni sina ja Sindy siin olete, siis mina aitan teid ja teie mind, kui mul abi vaja“ (eesti keeles kõlab see nii imelikult või naljakalt). See väga tore, et nad nii abivalmid siin on ja et ta hoolitseb meie eest. See ka naljakas, et kõik kutsuvad üksteist nagu õdedeks ja vendadeks :D

19.06.2019 Kolmapäev

Töö juures oli täna väga huvitav. Aeg läks samuti kiiresti. Alguses kaunistasime koos Sauga kõik kohad töö juures lilledega ära. Me suht iga hommik koos käinud õues lilli otsimas. Iga kord, kui on mingi taim ja kuskil kõrguses on ilus õis, siis Sau lihtsalt peab selle ilusa õie igal juhul kätte saama. Täna oli ka nii, et üks suur õis oli kõrguses ja siis Sau üritas teise oksaga seda alla poole tõmmata ja siis mina pidin hüppama ja kinni püüdma selle oksa (endal seelik seljas). Nüüd ma viskan ta üle nalja, et ta saab alati kõik, mida ta soovib. Tõime sellise kuhja lilli töö juurde täna, et osad täitsa imestasid. 

Kuskil 10 aeg tulid Essencesse mingid tähtsad mehed Argentiinast, kellele oli ette nähtud presentatsioon Essence’i ettevõtte kohta. Debra kutsus mind ka kuulama. Ta tutvustas mind nendele inimestele ja siis üks mees küsis, et kas ma olen Tallinnast. Ma olin väga üllatunud, et ta teadis nagu linna nime ja veel enam, et ta on Eestis käinud ja talle väga meeldis. Ma sain palju suurema ettekujutuse, mida see Essence of Fiji Group kujutab. Ehk siis see on suur firma, millel oma allharud. Allharudeks ongi meie see travel lounge, siis on see vabrik (nama tooted), Spa akadeemia (kool teisel korrusel, kus saadakse rahvusvaheline diplom ja Senikai Spa (spaad erinevates hotellides üle Fiji). Kusjuures see kooli kursus maksab 15 000FDJ ehk siis umbes 7500€.

Hiljem kell 14:00 oli õpilastel maniküüri eksam vms. Ma läksin sinna ühele tüdrukule modelliks. Päris huvitav nägi välja see eksam. Kõik olid kutsunud omale kohale modelli. Osad tegid maniküüri, teised pediküüri. Samal ajal õppejõud käisid ringi, küsisid küsimusi jms. Hästi oli näha, kuidas õpilastel oli täiega närv sees. Aga kõik said läbitud. Põhimõtteliselt õpilased vajavad igaks hoolitsuseks modelle niiet väga hea võimalus saada tasuta massaasi, küüned korda, waxi ja mida kõike veel.

Tegime õhtusöögi.

Täna saatis mulle politseist üks töötaja sõnumi, et Sindy telefon on nüüd nende käes. Seega see probleem on nüüd lahendatud. 

Neljapäeval käisime Sindyga linnas toitu ostmas. Minul oli hommikune vahetus ning kuna ta tundis ennast natukene haigena, siis ta ei läinud tööle. Linna tuli ikkagi muga kaasa. Algul läksime politseisse. Mõtlesime, et saame telefoni kätte, aga politseinik ütles, et nad toovad selle järgmisel päeval meie elamiskohta ära.

Turult ostsime värskeid puuvilju ja meil oli lõpuks selline varandus kokku ostetud. Mõtlesimegi, et hangime omale nii palju süüa, et järmine nädal ei peaks uuesti poodi minema. Vahetustega on raske leida seda ühist aega, millal koos toidupoodi minna, sest nädalavahetusel ei taha oma aega selle peale raisata. Pealegi kõik kohad on siis nii ülerahvastatud.

Reedel läks tööpäev väga kiiresti. Minul oli hommikune vahetus ning Sindyl lõunane. Peale tööd jäin Essence’isse. Tüdrukud tahtsid minu jalgade peal proovida waxi teha. Ilmselt see mu esimene ja viimane kord kah haha. Lõpuks jõudsingi kuskil nelja aeg koju ja siis väga ei teinudki midagi.

Peale seda, kui Sindy koju tuli, siis mõtlesime, et mida teha. Kirjutasime erinevatele inimestele, aga kõik olid kuskil kodudes jms. Paljud need õpilased lähevad nv-ks oma küladesse. Siis kirjutasime Mäkile, et mis nemad teevad. Mäki ütles, et neil hakkab varsti kava õhtu ja siis ütlesime, et me tuleme kah Bamboosse (see ranna ääres olev koht, kus me iga nv oleme). 

Meil oli jälle väga tore õhtu (issand ma ütlen seda iga nv või kava joomise õhtu kohta juba haha). Seal kava joomisel saime tuttavaks USA (Shivam) ja Vanuatu (Cameron) kuttidega. See Vanuatu on Fiji lähedal olev saarestik. Algul arvasime, et nad on vanad sõbrad, aga nad olid ka alles eelmine päev tuttavaks saanud. Rääkisime nendega juttu ja no algul me ei saanud absoluutselt aru, mis see Shivam rääkis, sest tema inglise keel oli niii võõras. Mingid USA slängid ja asjad ka. Me olime kogu aeg Sindyga nagu, et kas sa palun saaksid korrata ja siis vana hakkas igat sõna hästi aeglaselt ütlema ja siis pärast ta hakkas nagu naljaga meile aeglaselt kõiki lauseid ütlema. 

Hiljem mõtlesime, et võiks minna Ed’si, mis on baar. Läksime sinna Mäki, Danny, Shivami ja Cameroniga. Ratu viis meid ära, kes töötab ka seal Bamboos, ta on täiega tore vanem härra, keda nähes me viskame kogu aeg patsu ja ta mängib ka vahepeal meiega võrku. Sindy just rääkis mulle, et Ratu oli talle kirjutanud ja öelnud, et seal on nii vaikne, kui meid pole. 

Läksime linnas maha ja siis mõtlesime, et läheme kõigepealt 8nutsi, mis on ka selline baar/klubi. Lõpuks me Ed’si ei jõudnudki, aga meil oli väga lõbus. Nii palju häid laule lasti, aga oli ka hetki, kus ei olnud häid ning siis tegime kõik mingeid naljakaid tantsuliigutusi haha. See oli nii naljakas. Nad õpetasid seal meile mingeid Fiji traditsioonilisi tantse kuskil klubis haha. Pmt olime kõik kõrvuti reas ja tantsisime. Peale prallet läksime tankla kõrval olevasse söögikohta, kus oli täiega hea kana. Ma ei ole siiani vist midagi nii head siin saanud. Kuskil 5 aeg jõudsime koju. Danny pidi btw hakkama hommikul kell 6 tööle ka :D:D:D Me nii naersime selle üle, et vana läheb otse peolt tööle. Hiljem kutsusime ühe taksojuhi Melvini järgi, kes täitsa semu meiega. Ta meid varem sõidutanud ka ja ta oli ka nii hooliv meie vastu. Küsis ka, et need kellega me peol käisime, et kas me tunneme neid jms. Ta selline jutukas taksojuht ja ta meile siin mõningaid nippe andnud, et kuhu minna jms.

Järgmisel päeval ehk laupäeval ärkasime kuskil 10 aeg. Hommikul kirjutas Vetaia, kes on meie ülemuse poeg. Töö juures üks päev rääkisime niisama juttu ja siis ta ütles, et on meid näinud bamboos võrku mängimas ja küsis, et kas me läheme see nädalavahetus ka. Seega jah ta kirjutas ja uuris, et mis meie plaanid on. Kutsusime teda ka võrku mängima, aga ta ühines meiega õhtul kava joomise aeg. Ühesõnaga seadsime oma sammud ranna poole. Mõtlesime, et läheme bussiga randa. Küsisime töökaaslastelt abi, et kuidas üldse saaks sinna bussiga minna, aga mitte Nadi kaudu nagu me alati oleme läinud, vaid Namaka kaudu. 

Sõitsime Namakasse ja siis läksime bussi pealt maha. Paar minutit hiljem helistas Melvin meile ja küsis, et mis me seal teeme, sest ta oli meist mööda sõitnud. Ütlesin, et tahame bussiga minna randa ja siis ta seletas, et kuhu peatusesse me minema peame ja millist bussi ootama. Bussi ootasime äkki mingi 15 minutit ja seal ei ole nii, et sul on mingi kindel kellaaeg, millal buss tuleb, vaid sa lihtsalt ootad nii kaua kui lõpuks tuleb J Buss oli inimesi niii täis, et Sindy kükitas vahekäigus. Sõitsime mõned peatused ja siis edasi läksime jala. Mingi aeg üks takso võttis hoo maha ja siis küsisime, et kas ta on samasse suunda teel ja siis saime 2 dollariga (1€) sihtpuntki.

Kohale jõudsime kuskil kolme aeg. Nägime Shivami ja Cameroni ka. Chillisime nendega, rääkisime juttu, eelmise õhtu muljeid ja siis hakkasime võrku mängima. See Shivam täiega selline, kes paneb kogu aeg puid alla ning peale seda hakkasime teda bullyks kutsuma. Meie tuttavad kohalikud tulid alles kuskil kuue aeg mängima.

Õhtul jõime jälle kavat. Kuulasime, kuidas kohalikud laulsid ning mingi aeg tuli Veta koos oma sõbra Thomasega. Tiksusime seal tseremoonia alas ja siis pärast läksime ranna äärde laua äärde istuma. Tellisime Sindyga friikaid, sest me ei olnud põhimõtteliselt midagi söönud. Rannas ei pane üldse tähele ka päeva jooksul, kui kõht tühjaks läheb, sest kogu aeg mängid võrku ja siis ongi järsku õhtu käes.

Hiljem läksime taksoga linna ja siis käisime Sindyga bully ja Cameroni juurest läbi ja ütlesime neile, et nad tuleks ka pärast sinna. Cameronil oli viimane õhtu Fijil ja järgmine päev ta kirjutas, et kuidas meil pidu läks ja siis ütles, et tema oli otse bamboost lennujaama läinud ehk siis otse pidutsemist. 

Linnas ootasime Veta ja Tomi sõpra Beni, kes on ka gei. Pidime tema juurde minema, sest meil Sindyga olid suured seljakotid, millega väga peole ei lähe. Tiksusime Beni juures, kuulasime mussi, laulsime ja siis tema mingi naaber tuli ka, kes oli veits selline räsitud vanem naine, aga kuulsime, et ta oli hommikuni pidu pannud. 

Kuskil südaöö kanti läksime Ed’si. Sinna baari, kuhu pidime esimesel õhtul minema. Me ei olnudki seal väga kaua, sest see oli nii ülerahvastatud ja siis ei olnud üldse ruumi tantsida. See on pigem selline turistide koht. Muusika oli hea, aga jah ei kannatanud seal väga olla. Edasi läksime 8nutsi, kus olime reedelgi. Vot seal oli hea tantsida. See nii lahe, kuidas kõik inimesed reaalselt tantsivad ja no nad tantsivad nii teistmoodi ja lahedalt. Niii lõbus oli. Kuskil 5 aeg läksime koju ära, sest Sindyl oli hääl täiesti ära ja ta tahtis koju minna.

Pühapäeval ärkasin kuskil 10 aeg ja siis algselt Sindy ütles mulle, et tema kavatseb täna puhata, et ma teda üles ei ärataks. Ta ärkas minust natukene hiljem ning siis seadsime jälle oma sammud randa. Melvin viis meid randa ära.

Rannas lihtsalt istusime vee ääres, vaatasime laineid ja rääkisime juttu. Aaa haha see oli nii naljakas, et mingid väiksed lapsed täiega möllasid mingi suure krabiga. Meil oli väga lõbus vaatepilt ja siis mõtlesimegi, et vot millised mänguasjad siin lastel on. 

Mingil hetkel tuli Mäki meie juurde ja kutsus meid paar hotelli edasi olevasse hotelli, mis on ka selle bamboo omaniku oma. Seal ta hakkas meisterdama kookosest igast asju. Vanal oli mingi käsisaag vmdea mis asi see on ja siis vahepeal oli nii õudne vaadata, sest ta oli oma käele nii lähedal. Tema töö ongi neid kava tseremooniaid läbi viia, saare trippe teha, inimestele erinevaid paate ja asju rentida ja siis turistidele kookosest ehteid meisterdada. Me olime nii üllatunud, kui andekas ta on. Meiega istus ka üks naine Austraaliast, kellega rääkisime juttu ja siis kolmekesi lihtsalt imestasime, kuidas Mäki neid kujukesi tegi. Meie tööks jäi need aind ära lihvida. Ütlesin ka, et sellel kujukesel on nii suur tähendus, sest see ei ole turult ostetud, vaid see on meie sõbra tehtud, meie lemmikkohas ja kui tagasi koju läheme, siis meenub kujukesega see hetk siin.

Hiljem läksime võrku jälle mängima. Õhtul tiksusime rannas laua ääres ühe Hansu ja Aliga. Hansu nägime eelmine nädal mängimas. Küsisin ka, et kas sa olid eelmine nädal ka, et sa tundusid tuttav ja siis ta ütles, et tema mäletas mind ka eelmisest nädalast. Algul ta tundus täiega siuke ülbe geipoiss, aga kui me seal laua taga istusime ja nalja viskasime, siis tuli välja, et ta on väga tore inimene. Siin on see nimi väga haruldlane. Tuli välja, et tema on mingi seitsmes põlvkond ja et esivanematest keegi oli pärist Saksamaalt. Ali teame igast nv-st. Aaa see oli ka naljakas, et kui Hansuga rääkisime, siis tuli välja, et tema on ka pärit kuskilt külast. Küsisime, et noh mis te siis teete seal külades ja siis ta vastas, et käime kalal ja mängime okstega metsas jne ja see oli nii naljakas, sest ta on mingi 23, et mängivad metsas okstega, aga tegelt väga lahe! 

Rääkisime Alile ka oma elamistingimustest ja ütlesime, et me tahaks täiega siia Bamboosse elama tulla ja siis ta ütles, et tal on selle omaniku kontaktid ja siis ta kohe helistaski sellele inimesele, et palju siin kuu maksaks. Aga vist tuleb enam vähem mingi sama summa. Üritame veel mingeid kohti otsida, sest esiteks pole Fun Worldis õhtuti mitte midagi teha ja me tahaks siin rohkem ringi käia ka nädala sees mitte ainult nädalavahetustel ja kõik endiselt imestavad selle summa üle, mis me oma elamiskoha eest maksame. Eile ma sain siin süüa tehes päris kurjaks ka, sest see pliit, mis meil on siin, on väga ohtlik. Reaalselt ei imestaks, kui mingid põletushaavad saaks.

Kui me saaks elamiskoha mingi 200-400 FJD, siis me säästaks sellega päris palju ning isegi kui see oleks töökohast kaugemal ja me peaks bussi/taksoga käima hakkama tööle, siis ei oleks ka üldse hullu, sest lõpuks tuleks sama summa kokku nagu meil siin praegu läheb. Selle eest meil oleks natukene rohkem tegevusi õhtuti, inimlikumad tingimused ja randa ei oleks nii pikk maa. Ma olen valmis küll ärkama iga päev tund aega varem selle nimel.

Hiljem läksime kava õhtule. Sam lubas eelmine õhtu, et ta laulab järgmine päev „Cloud nr 9“, aga teda ei tulnudki ja siis me olime nii pettunud, sest see nii ilus, kuidas ta seda laulab, aga selle eest laulis ta sugulane, kellega koos nad esimesel korral laulsid. 

Kuskil 10 aeg hakkasime kodu poole liikuma. Ratu viis meid koju ära. See autojuht, kes seal bamboos töötab. Leppisime kokku, et maksame 7 dollarit, aga kuna meil kümnekast väiksemat ei olnud, siis mõtlesime, et ta meie vastu nii tore, et võime talle 10 ka jätta.

Kodus oli meil niii palju muljeid sellest nädalavahetusest. JÄLLE oli meil niii tore!!!!

Teine nädal- Alena sünnipäev ja Sindy telefoni draama

Teine nädal

Iga päev on nii kiiresti möödunud. Seda ka seetõttu, et tööl oli sel nädalal rohkem kliente. Seega aeg lendas. Tegin oma esimesed arved klientidele ja nüüd on jälle mõned oskused juures. Ainsana tekitab endiselt hirmu telefonile vastamine. Sindyga oleme rääkinud, et me ei saa aru, kas asi on meie kõrvakuulmises, inimeste sõnade hääldamises või selles lauatelefonis, sest me ei saa vahepeal mitte midagi aru. Vahepeal lasemegi mitu korda, et „can u please repeat“, sest lihtsalt ei saa aru, mida inimesed ütlevad. Eriti kehtib see minu meelest indialaste puhul. Nad räägivad eriti vaikselt, ka päriselus.

Hommikuti korjan Essence'isse lilli.

Debra rääkis, et nii kui me tunneme end enesekindlana, siis järgmine kuu vms, läheb algul üks ning siis teine mitmele saarele. Kõigepealt viie, siis nelja ja siis kolme tärni hotelli. Need kõik asuvad eraldi saarte peal ja need pidid olema eriti paradiisisaared. 

Reedel olin õhtuses vahetuses ehk siis kella 1-st 8ni. Sindy lõpetas oma tööpäeva kell 2 ja peale seda läks Alenaga sünnipäevaks ettevalmistusi tegema. Õhtul peale tööd võtsid minu ka peale. Alena elab meile päris lähedal. Väike elamine ja neil on niiiiii armas koer. Ta mees leidis kutsika kuskilt tee äärest ja siis nad võtsid ta endale. Pole ammu kutsikaid kuskil näinud ja ma täiega väntsutasin teda. Talle vist meeldis mu selts, sest tuli kogu aeg minu sülle.

Meid ei olnudki väga palju. Sõime, rääkisime juttu ja tantsisime. Alena sai 34, aga tegelikul ta näeb palju noorem välja. Hiljem läksime ühte klubisse, kus me olime põhimõtteliselt esimesed. Seega meil oli väga palju ruumi tantsuplatsil. Pärast oli juba päris palju inimesi. 

Meil oli väga lõbus õhtu, aga järgmine päev Sindy avastas, et ta telefon jäi taksosse. Õnneks see taksojuht oli mulle eelmisel õhtul oma numbri andnud juhuks, kui soovime kunagi kuskile jälle sõita. Kirjutasin selle üles, kuigi algul mõtlesin, et väga ei viitsi, aga jah thank god, et kirjutasin. 

Järgmine päev (laupäev) Sindy helistas taksojuhile, et saada telefon tagasi. Mees rääkis, et ta tahab mingit summat või siis müüb selle telefoni maha. Sindy ei olnud nõus ja siis jäi asi sinnapaika. Taksojuht lubas meile hiljem tagasi helistada, aga ei helistanud ja siis helistasime ise. Põhimõtteliselt lõpuks ta enam ei vastanud ka meile. 

Päeval käisime linna peal shoppamas ja süüa ostmas. Sain kolm kleiti 25€. Kuigi ma viimasel ajal väga kleite ei kanna, aga need olid nii ilusad ja odavad :D 

Peale seda läksime randa võrku mängima. Jõudsime kuskil kolme aeg randa. Mängisime jälle kuni pimedani ning siis läksime taksoga koju. Sellel päeval ei jõudnud isegi ujuma, sest nii aktiivne mäng oli. Koju jõudsime kuskil 21:00 aeg. Pikutasime Sindyga voodis, ma olin natuke telos ja siis ärkasin kuskil poole kolme aeg üles. Meil olid kõik tuled põlema jäänud ja ei olnud tudukaidki selga pannud. Ühesõnaga me olime nii kurnatud sellest päevast, et vajusime nii ootamatult ära.

Pühapäeva hommikul praadisime muna ja peekonit hommikusöögiks. Pesime pesu ja tegin videokõne põhipandega, sest neil oli väike istumine, millest ma oleks ka täiega tahtnud osa saada, aga eks sügisel saab. 

Meie elamiskoha manager viis meid politseisse. Sinna minnes ei saanud arugi, milline see politsei maja neist on. Kontor nägi ka päris huvitav välja. Polnud mitte mingeid arvuteid. Ainult töötajate telefonid, lauatelefonid ja hunnik vihikuid. 

Siis Sindy rääkis oma jutu ära ja ma olin samal õhtul teinud ühe video meist, kus taksojuht oli peale jäänud, seega ma tegin screeni sellest taksojuhist. Üks politseinik tahtis, et ma selle pildi saadaks Messengeri. See politseinik nägi reaalselt nagu mingi 20 välja. Pärast kui me Sindyga rannas olime, siis see sama vana kirjutas mulle ja nii ka järgmine päev. Vana rääkis kõigest muust, kui telefonist, mis on üldse väga ebaprofessionaalne. 

Peale politseis käiku viis meie elamiskoha manager meid randa ära. Andsime talle 10 FJD (5€) selle eest, et meid politseisse viis, peale selle veel turule ja randa. Meil oli rannas niiiiiiii lõbus. Ma võiks vist iga päev seal võrkpalli nende inimestega mängida. Randa jõudsime kuskil 12 aeg. Sõime hommikust ja peale seda hakkasime mängima ja jälle me mängisime õhtuni.

Vahepeal oli küll selline tunne, et viskab pildi eest, sest mul oli niiiii palav + päike võttis ikka korralikult sellel päeval (mu pea oli tulikuum ja mu nägu punane). Vahepeal käisin ujumas, aga see vesi seal ka väga ei värskendanud, sest see oli sama soe kui ilm. Aga jah sellel päeval oli jälle ikka korralik mäng. Elu eest mängisime. Mul küünarnukk lõhki, verevalumid kätel, sinikas jalal, varbaküüs katki JAga vähemalt oli lõbus, ega väga ei jõudnud selle küünarnukiga ka tegeleda. Tahtsin seda puhastama minna, aga siis mõtlesin, et parem igaksjuhuks ei hakka seda kraaniveega pesema, et äkki saan mingi bakteri sealt.  

Meil seal võrku mängides juba mõned tuttavad näod tekkinud, kellega me seal iga kord juttu puhunud (Ali, Jessy, Mäki). Tahtsime lisada Mäki omale sõbralisti, et siis teinekord kui minek, et siis ta või me saame anda teada. Ta kirjutas oma nime telefoni ja siis me vaatasime Sindyga üksteisele otsa ja ütlesime Mäkile, et sa ei ole mingi Mäki :D:D:D Sest ta nime ei kirjutata absoluutselt nii, vaid hoopis väga teistmoodi, mis lugedes ei ole Mäki moodigi :D:D

Istusime seal Ali, Jessy, Mäki, Samuga ja rääkisime juttu. Need kolm v.a Ali töötavad seal samas ettevõttes, kelle võrgu plats see on. Nad käivad saaretuure turistidele tegemas. Hommikul minnakse ja õhtul tullakse (snorgeldatakse jne). Küsisime Mäkilt ka, et kui me minna tahame, et kas me saaksime sõbra hinnaga ja ta vastas jaatavalt. Niiet mingi aeg tahame kindlasti minna. 

Jessylt sain ühe põneva „village story“. Ühesõnaga tema on pärit külast, kus tema ja naaberküla kogu aeg kaklesid. Tema külast jäi ellu ainult üks mees, kes läks tiiki ennast verest puhtaks pesema. Kui tänapäeval minna sinna tiigi juurde, siis see on endiselt punast värvi. 

Ta ütles, et võime kunagi tema küla minna ka vaatama, aga sinna on pooleteist päevane teekond. Seega ma natukene kahtlen, et tema külasse jõuame, sest meil pole nii palju vabu päevi. 

Mäki ütles, et neil on täna kava õhtu ja küsis, et kas me jääme. Ma ütlesin Sindyle, et võiks jääda, kuigi ta oli päris väsinud. Ma alati sellisel arvamusel, et niii kui mingid plaanid on, siis tuleb neid teostada, sest sa võid jääda ilma õhtust, mida ei pruugi enam kunagi tulla. Tegelikult on iga hetk võimalik ära minna, kui ei meeldi või mida iganes, aga enamasti on alati sellised ootamatud plaanid kõige ägedamad.

Nii oli ka see kord. Meil oli väga tore õhtu. Mäki näitas, kuidas seda kava jooki kokku segatakse. Filmisin seda ja see on ilmselt mu järgmises videos ka sees. Rääkisime juttu ja järjest kogunes inimesi. Üks tüdruk oli Saksamaalt, üks UK-st, siis oli üks kutt Hispaaniast ja päris mitmeid inimesi Euroopast (päeval saime tuttavaks kahe kutiga, kes olid ka Euroopast, üks oli Hollandist ja teine Slovakkiast). 

Mingil hetkel hakkasid kohalikud kitarri mängima ja laulma. Me olime Sindyga niii üllatunud, et kui hästi nad laulda oskavad. Ma olin lihtsalt nii imestunud, sest see oli niii ilus, kuidas nad laulsid ja ma nii nautisin seda hetke. 

Istusin kõrvuti ühe Austraaliast pärit tüdrukuga, rääkisime juttu ja meil osad jututeemad nii kattusid. Samal ajal, kui teised laulsid ja ma olin tükk aega kuulanud, siis ma ütlesin ka talle, et praegu on täpselt see hetk, kus sa mõtled, et VOT SEE ON ELU, et nii selline eriline hetk, mida täiega hindad ja milles sa oled lihtsalt täiega in. Rääkisime ka, et siin on inimesed nii teistmoodi, et tunned ennast ise ka kohe nagu teise inimesena. Meil olid nii nagu deep jutud, kuigi saime seal kava mati peal alles veidi aega tagasi tuttavaks. Aga nagu varem mainitud, siis see kava joomise eesmärk ongi inimesed kokku tuua. Hästi selline teistmoodi atmosfäär oli. 

See hetk seal oli täpselt sama eriline nagu siis, kui me Mannu, Johanna ja Karliga käisime Tenerifel ning päikeseloojangu aeg istusime pilvepiiril ja lihtsalt olime ja nautisime seda vaadet ja hetke. 

Hiljem oli nii kahju koju ära minna, aga Sindyl oli järgmine hommik kell 7 töö. Meil oli pärast nii palju muljeid ja me olime täiega õnnelikud, et me ikkagi jäime sinna kava õhtule. Kavast sai ka isu täis, aga ausalt öeldes see ei maitsenudki enam nii jubedalt kui esimene kord. 

 Meie elamiskoha tüdrukud leidsid selle kutsika kuskilt kraavist ja võtsid endale.

 Nii müüakse lina peal "kavat"

 Tegime Sindyga üle pika aja õhtusöögi omale

Esimene nädal

2.06.19 Pühapäev

Pühapäeval läksime hommikul Sindyga Essence’isse. Olime seal päris mitu tundi. Laadisime üles meie esimese video „Fiji time“ ning kirjutasime natukene blogisid, sest kodus on halb internet. Samuti saime kohalikult Fun Worldi receptioni kutilt teada, et see telefonipakett, mis meil on, ei ole väga hea. See on sobilik helistamise jaoks, aga üks teine kaart pidavat parem olema, kui tahame siseruumides internetti kasutada. 

Mina läksin natukene varem Essence’i kui Sindy, sest meil oli saada kehamassaas, aga Sindy seda sellel päeval ei tahtnud. See massaas oli väga hea ning kestis üpris kaua. Maciusela (üks 17-aastane poiss) punus meile patse ning me saime omale hennad ka, mille tegi üks india naine, kelle nime me ei mäleta hetkel. Üldse neid töötajaid on seal nii palju, et üpris tihti lähevad nimed meelest, aga eks ajapikku jäävad meelde. Teise korruse inimesi tunneme natukene vähem, sest nendega me ei puutu kogu aeg kokku. 

Üle tee meie töökohast on india toidukoht, kus on väga vürtsikad toidud, aga maitsvad ja odavad. Seega käime kogu aeg nüüd seal söömas, sest see on palju mõistlikum kui hakata ise igapäevaselt tegema. 

Töö juures rääkisime ühe teiselt korruselt massööri Annaga, kelle jutt oli väga huvitav. Ta on pärit maakohast ja ta rääkis, et neil käivad seal vahepeal turistid külas jms. Ta rääkis, et tema külas on ühe vanast ajast pärit inimsööja haud, kellest ta vanaema oskab rääkida. Inimsööjad tundis selle järgi ära, et nemad olid kõige pikemad ehk siis need kõige pikemad ajasid lühemaid taga. Ta kutsus meid külla ka. Üldse siin on nii tore see, et kõik inimesed on väga külalislahked ja pakuvad kogu aeg tegevusi. Seega kui meil millalgi samal päeval vaba päev on, siis me plaanime talle kindlasti külla minna. Lisaks õpetas ta meile natukene Fiji keelt. Tegime sellest video ka, et järgmisesse videosse lisada. Peale seda läksime koju ja panime end ruttu valmis, sest Jessy lubas meile järgi tulla ja viia tuletantsijaid vaatama. 

Anna ja Maciusela

Kuus läbi tulid meile järgi Jessy (tema on austraallane nagu Debra), tema mees (kes on kohalik) ja tütar ning õde. Jessy on btw Debra ehk selle omaniku parem käsi ja õetütar. Mees pani meid ühe hotelli juures maha, kust me olime eelmisel päeval koos Sindy ja Beniga mööda kõndinud. See pidavat olema mingi backpackersite hotell. Seal oli väga ilus terrass, mille keskel oli selline nagu suur liivakast, kus esines kohalik tantsugrupp. Mingid tüdrukud ja mehed. Tüdrukute tants meile ei meeldinud, sest see oli liiga tuim. Kuttidel olid rohkem energilisemad tantsud ja elavamad näod. Aga muidu oli väga tore vahelduseks midagi teistsugust näha. 

Hiljem tantsiti rannas liiva peal neid tule tantse. Need inimesed hoidsid tuletõrvikuid, millel oli mõlemal pool tuli otsas, oma jalgade peal. Tagasiteel koju Jessy mees rääkis, et tema on pärit sellest külast, kus inimesed kõnnivad tule peal, seega nende jalatallad on harjunud sellega ja nende kätel pidi olema mingi raviv toime. Nt Jessy oli samuti tantsinud kunagi mingis sellises tantsutiimis ja siis tal oli juhtunud õnnetus, kus ta oli pmt ennast põlema pannud nende tõrvikutega vms ja siis ta selg sai haiget, aga siis tuli üks tulekõndjatest ja pani oma käe tema seljale ja see oli terve. Ta ei tundnudki, et oli vigastada saanud. Üldse nad pidid tundma kõike vastupidi, et kuum on külm ja külm on kuum vms. 

Pärast sõime õhtust ja siis kutsuti inimesi tantsima sinna liiva peale. Mind samuti. Sellised grupitantsud olid, et hoiti üksteise õlgadest rivis ja siis liiguti igat moodi ja oldi ringis käest kinni jne. Jessy tütar tuli ka minuga sinna liiva peale tantsima ja ta oli nii armas. Tagasitee oli meil samuti väga huvitav, sest kuulsime nii palju erinevaid lugusid ja üldse siin pidi igal külal olema mingi n-ö oma lugu. Koju jõudsime kuskil 10/11 aeg.

Sellest on siin kahju, et nii vara pimedaks läheb. Enamasti kell 6 õhtul ja siis on selline tunne nagu kell oleks 10 või 11, aga tegelikult ei ole. Nii palju väärtuslikku aega läheb raisku, sest pimedaga väga üksi ei julge kuskil käia. Samas kodus ei taha ka olla.

3.06.19 

Esmaspäeval algas meie esimene tööpäev kell 9:00. Panime end valmis ja läksime natukene varem kohale. Terve päev oli suht selline tiks, sest me Sindyga kõrvalolijatena märkasime, et iga päev on nii palju töötajaid. Seega jah, eile oli samuti meid päris palju. Tutvusime oma töökohaga. Põhimõtteliselt see koht, kus me töötame on selline päevaspaa. Siin keskendutakse rohkem inimestele, kes tulevad reisilt või lähevad reisile ehk siis koht, kus on võimalik oma aega veeta enne või pärast lendu, et ei peaks seda lennujaamas tegema. Samal ajal pakutakse erinevaid treatmente (keha- ja jalamassaase jne). Samuti on meil töö juures selline väike vabrik, kus toodetakse erinevaid tooteid (kehakreeme, maske, scrube), mis on tehtud namast ehk siis seagrape’ist. Töö juures on meil kohvik, kinosaal ja ülemisel korrusel jõusaal ja ilukool, kus õpetatakse massööriks, maniküüri ja pediküüri tegijaks.

Meie oleme enamasti esimesel korrusel ja võtame inimesi vastu. Samuti hakkame inimestele selliseid väikseid tuure tegema. Esmaspäeval harjutasimegi koos Beniga nende tuuride tegemist. Siis otsisime Sindyga omale suht ise tegevusi, sest vahepeal ei ole seal väga midagi teha. Õhtu lõpus oli meil koosolek Debra, Jessy ja kahe receptioni naisega (Paulini ja Agnes, naised), et mida teha jne, et rohkem müüa jne. Pakkusime mõningaid lahendusi, mis muutusi veel teha. Näiteks meil lounges ei ole mingit joogikaarti. Seega pakkusin välja, et võiks sinna mingi joogimenüü teha, et inimesed juua ostaks vms, et jälle kuskilt lisa teenida, sest osad inimesed üldsegi ei lähegi kohvikusse. Õhtul kodus hakkasin seda kujundama ning teisipäeval saime logod ja saatsime Jessyle selle ära. 

4.06.2019 Teisipäev

Terve päev oli suht samasugune nagu eelmine. Tegime mõned tuurid klientidele, aga no need ei olnud kõige paremad :D Vahepeal ei tule mõni sõna meelde ja siis jääd selle taha nagu toppama. Aga eks see on harjutamise asi. Õhtul peale tööd Mat punus mulle ja Sindyle patse ja siis läksime koju ära. Nimi (mees, autojuht) viis meid koju. 

Fun Worldi receptionis rääkisime natukene juttu Kavidiga ja ta lubas meil vahetada järgmine päev voodi madratsi ära. Meie töökaaslane Va (naine), kes siin elab ja vaatab teiste õpilaste järele, küsis töö juures, kuidas meile sobib see elamiskoht ning me ütlesime, et need voodi vedrud natukene torgivad ja siis järgmisel hetkel oli juba Va-l kõne Kavidile. Seega saime aru, et kuna me maksame selle koha eest paremat hinda kui see väärt on, siis peame ka natukene laskma asju muutma, et me ei saa kõigega leppida :D  

Ühel hetkel tulid kolm tüdrukut, kes õpivad Essence’i koolis ja me küsisime seekord ise, et kas nad lähevad linna ning et kas me võime nendega liituda. Jooksime tuppa ja vahetasime ruttu riided ja läksime linna nendega. Istusime taksos neljakesi taga, sest siin on see normaalne ja sõitsime sinna, kus olime esimene päev käinud koos Beniga. Poes olles ma tundsin ennast vahepeal nii nõmedalt, sest need tüdrukud tahtsid ise meie korvi tassida. Nad on kohati isegi liiga abivalmid ja heatahtlikud. Peale seda jalutasime linna peal ja siis jäime ootama ühe tüdruku venda, kes pidi meid Fun Worldi tagasi viima. Mingil hetkel kõndis meist Ben mööda ja siis tuli meiega sinna natukeseks rääkima, tal oli vaba päev. Kuskil 9/10 aeg jõudsime koju. 

5.06.19 Kolmapäev

Tänane hommik algas siis nii, et kuulsime, et keegi koputab uksele. Kell oli kuskil seitse läbi. Mitu korda koputas ja siis ma kuidagi läbi une kuulsin ja läksin ukse juurde. Küsisin, kes see on ja siis Matheuv mdea kuidas teda kirjutatakse, aga igatahes tema oli seal oma lilledega. Ta käib iga päev siin Fun Worldis lilli korjama Essenci kaunistamise jaoks. Tegime ukse lahti ja siis ta oli jälle nii positiivne ja elurõõmus ja ütles meile „Good morning girls!“, rääkisime natukene juttu ja siis läksime voodisse tagasi. Tegelikult tuli meid õigel ajal üles äratama.

Tööpäev algas jälle kell 9.00. Täna oli tegelikult vist kõige tegusam tööpäev. Eriti päeva esimesel poolel. Täna tulid meile mingid ambassadorid Essencesse ehk siis kõik jooksid ja toimetasid ringi. Töötajad olid reaalselt nagu mingid töömesilased, sest ma ei ole varem näinud, et kõik nii kiiresti toimetaksid ja jookseksid ringi jne... Üks naine tuli prantsuse turistidega. Nii tore oli kuulda prantsuse keelt üle pika aja ning näha nende seda põsemusitamise kommet. Samuti saime Sindyga mõned laused vene keelt rääkida (mitte et me seda just kõige paremini oskaks), aga ühesõnaga meile tuli üks klient Venemaalt. Lisaks oli täna veel üks saksa pere. Tavaliselt on inimesed Austraaliast, USA-st või Uus-Meremaalt.

Saime jälle teha erinevaid töid ning kella 3 aeg oli meil Jessyga training, kus ta rääkis meie nendest nama toodetest. Ühesõnaga saime väga palju uut teada. Essence tooted on väga naturaalsed ehk siis seal ei kasutata erinevaid lõhna andvaid kunstlikke aineid jms. Btw loomade peal ka ei katsetada neid tooteid. Nüüd teame nendest palju rohkem rääkida klientidele ning soovitada neid erinevatele nahatüüpidega klientidele. Hiljem rääkisime niisama Jessyga juttu ning ta on väga tore inimene. 

Peale trainingut otsisime erinevaid töid, mida võiks töötajad veel hommikuti teha. Näiteks aknad jms teha puhtaks, sest hästi suur osa majast koosneb klaasidest, kuid me märkasime, et need on natukene mustad. Mingil hetkel Phydo (üks kutt) kutsus mind ja Sindyt appi paberimajandusega tegelema. See on ikka väga harjumatu, mis paberimajandus neil veel siin on, sest nad vist ei taha väga omaks võtta seda arvutiga majandamist, kuigi Jessy proovis kunagi midagi arendada vms. Aga eks nad tulevikus kindlasti peavad, sest see on ajaliselt praegu palju kulukam. Eelmise kuu kohta olid erinevad patakad, kus olid klientide registreerimise lehed jms ja siis me pidime u kokku lugema, et kust ja kui palju inimesi teatud kuupäeval tuleb. Seega jah, arvutis oleks palju lihtsam ülevaadet saada, aga mis seal ikka :D Neil on seal arvuti, aga kasutavad seda teistel eesmärkidel. 

Siis mingil hetkel nägime Debra ja siis ta pakkus välja, et me võiks teha reedel mingi esitluse Eesti kohta, sest paljud ei tea siin, kus see tegelt asub ja mis see endast üldse ette kujutab. Samas ei imesta, sest Euroopas reisides on ka ette tulnud selliseid inimesi, kes absul ei tea Euroopa riike ja Eesti asukohta. Niiet ma arvan, et meid on koolis väga hästi haritud ja meil on üldse väga hea haridussüsteem ja elamistingimused jne. Seega, kui meil reedel jälle see koosolemine on, siis saame tutvustada Eestit. 

Täna peale tööd tulime koju. Mat on meid koju saatnud peale tööd, et ei oleks nii ohtlik. Üldiselt iga päev saadab keegi. Tulime tuppa ja meie kõva vedrudega madrats oli välja vahetatud! Me magame nüüd nagu pilve peal!!! Väga mõnus! 

Panime oma toidu asjad kokku ja siis mõtlesime, et läheme kööki süüa tegema. Tee peal tuli meile vastu üks Essence’i ilukoolis õppiv tüdruk Likah (vnoh tegelikult on ta 30) ja kutsus meid nendega õhtust sööma. See on niii tore, kui külalislahked need inimesed on!!! Tõime nende toast asjad õue ja istusime ühe mati peal ning sõime üheskoos õhtust. Nad olid teinud mingit riisi ja karrikastme teemat, mis oli väga maitsev. Me viisime ühe Eestist toodud šokolaadi neile. Aga jah see külalislahkus on niiii tore, tööl on ka nii, et kui keegi võtab midagi kaasa, siis ta annab teistele jne. Pmt nad võivad kõik oma toidu teistele ära loovutada, et head teha. Aga nad ütlevad ka siin, et kui kellelgi on midagi, siis nad alati jagavad üksteisega. Seega jah, meie saime oma kõhud täis ja homme teeme ilmselt meie mingit kartult vms. 

Kui olime kõhu täis söönud, siis kolisime nende tuppa, sest õues tulid moskiitod välja. Kuskil saarel pidavat olema moskiitod haigusekandjad vms, sest see haigus oli tulnud koos turistidega saarele vms. Neil jooksid seal toas mingid sisalikud seinte peal ja palju mustemad seinad olid jms, aga sellega võrreldes on meie elamine ikka palju kenam. 

See Likah rääkis, et tema elab teisel saarel, kus neil on ka oma külas lugu. Neil pidi olema midagi sellist, et seal on mingi puu, kus on teistmoodi lehed ja nii kui üks leht langeb vms, siis on teada, et keegi nende külast on ära surnud. 

Hiljem nad saatsid meid enda toa juurde ja siis panid meile pesunööri üles. Üks tuli pool tundi hiljem ukse taha ja tõi meile pesulõkse. Üldse see on ka nii lahe, et siin elaks nagu lapsepõlves, kus inimesed lihtsalt tulevad su ukse taha, et midagi teha või siis kutsuvadki palju rohkem igalepoole. Nt need tüdrukud pakkusid, et me võiks minna linna järgmine nädalavahetus. Meile sobib väga hästi, siis saab rohkem tuttavaks selle saare erinevate piirkondadega.

Praegu vaatasin, et mulle on mõned sõbrakutsed Facebooki tulnud ja see on nii naljakas, et ma olen kogu aeg arvanud, et mõne inimese nimi on hoopis midagi muud, kui see, mis neil fb-s kirjas on. Nad ütlevad oma nimesid nii teistmoodi. Nt ma kuulsin töö juures, et ühe naise nimi on Maria ja nüüd vaatasin, et sama inimene saatis mulle sõbrakutse ja tegelikult on ta nimi hoopis Reia.

6.06.19 Neljapäev

Täna oli töö juures väga rahulik. Külastajaid praktiliselt ei olnudki. Tegime erinevaid töid ja ma reaalselt otsisin ise omale igasuguseid ülesandeid. Pühkisin ajalehega klaasidelt sõrmejälgi jne haha. Ühesõnaga tänane tööpäev lihtsalt venis. Täna töö juurest lõunat süües tekkis küll tunne, et vahelduseks tahaks midagi head süüa nagu näiteks kana või liha vms. Seega otsustasime, et läheme täna Namaka linna, mis on meie asukohast paari kilomeetri kaugusel.

Peale tööd käisime kodust läbi ja vahetasime riided ära. Jalutasime Essence’i poole ning siis sõitsis meie juurde Fun Worldi manager, kes küsis, et kuhu poole me läheme. Ütlesime, et me läheme Namakasse ja ta ütles, et tema läheb ka sinna suunda ning saab meid ära visata. Teame, et siin olles ei saa ilmselt inimesi väga usaldada ja suvalisse autosse istuda, aga kuna temaga olime Fun Worldis juttu puhunud, siis otsustasime, et võime temaga küll linna minna. Ta pani meid söögikohtade juures maha ning asusime Sindyga otsima midagi, mis vastaks meie tänasele maitsele. Väga raske oli toidukohta valida, sest need näevad siin nii räpased välja ja üldse ei ole mingeid hügieeninõudeid täidetud. Lõpuks käisime Chicken Expressis ja peale seda ka ühes teises toidukohas. Asi, mida me tõeliselt igatseme on kodu toit! 

Kui tagasi hakkasime tulema, siis küsisime, et palju maksab takso meie koju ning ta ütles, et 10 dollarit. Selle peale ütlesin, et me teame, mis on kohalik hind, et tegelikult me peaks saama 5 dollariga ning siis ta lubas meid selle hinnaga ära tuua. Siin ongi neil kombeks nii öelda näo järgi hinda küsida, kuid tegelikult tuleb mainida, et ma tean kohalikku hinda vms. Taksojuhid võivad siin omal lubadest ilma jääda, kui teevad taksosõite kallimalt kui ette on nähtud.

Kui me koju jõudsime, siis receptionis üks tore koristaja naine (Uula- Miila vms, kes mul seal esimeses „Fiji time“ videos ka oli) rääkis, et Likah oli meid otsimas käinud. Ta jättis Uula-Miilale sõnumi, et kui me jõuame, et siis me läheks temale külla. Me olime nii vaimustuses sellest, et ta käis meid ukse taga otsimas, sest see on jälle see lapsepõlve teema, et nii tore, et tullakse ukse taha otsima jne. 

Koristasime oma toa ka täna ära, aga ikkagi on selline tunne, et väga ei taha paljajalu toas käia. Hiljem rääkisime kohalike tüdrukutega juttu ning läksime Likahi tuppa juttu rääkima. Ma ei teagi, kui kaua me rääkisime, aga meil oli jälle väga huvitav vestlust. See on nii tore, et kui tema juttu räägib, siis tal esineb nii palju erinevaid emotsioone haha. Samuti pakkus ta meile erinevaid plaane, mida me võiks Fijil teha ja kuhu koos minna. Oleme väga põnevil!!!

Teine nädalavahetus

7.06.19

Reedene päev tööl möödus väga kiiresti. Saime receptionis sisestada kliente süsteemi jne... Ühesõnaga väga tore päev oli. Õhtuks leppisime töökaaslastega kokku, et läheme peole. Läksime peale tööd koju riideid vahetama ning siis läksime Agnese juurde. Seal olid ka John ja Phydo. Läksime sealt taksoga teise linna kluppi, sõitsime u mingi 30-40 minutit sinna. See koht tundus suht gei klubi :D Aga ei vähemalt meil oli lõbus. Väga palju nalja sai. Maciusela oli seal juba selleks ajaks, kui me kohale jõudsime. 

Üldse John ja Phydo olid meie suhtes väga kaitsevad. John sai isegi klubis ühe kuti peale kurjaks, kes Sindyga rääkima tuli (ta ütles meile, et enne kutid räägivad temaga ning alles siis võivad meiega rääkida haha). Phydo ja Maciusela pidid hommikul kell 6 ja 7 veel tööle ka minema :DDDD Niiii palju häid laule tuli ja siis rääkisime seal juttu ja tantsisime ja meil oli väga meeldejääv õhtu. 

 

8.06.19

Laupäeval oli meil äratus kell 6 hommikul. Saime kõigest kolm tundi magada, aga mind see ei mõjutanud, eluvaim oli ikka sees. Plaan oli minna pealinna Suvasse. Nimi võttis meid hommikul peale ja isegi õigeaegselt (me ütlesime talle reedel mitu korda, et ta ei tohi hilineda, et homme see Fiji time ei loe). 

Teekond Suvasse kestis kuskil 4 tundi, sest me tegime vahepeal paar peatust. Käisime ühes linnas turu peal ostmas juurvilju, et pargis süüa hommikust. See hügeeni teema üllatab mind endiselt kogu aeg. Natukene halb oli vaadata, kuidas üks naine võttis raha vastu ja siis peale seda kooris meile kurki ja viilutas seda pmt enda peopesas. Teel Suvasse käisime ka veel Maui Bayl, mis oli vägaaaa ilus koht. Vesi oli nii helesinine seal ning ookeani ulatus pikk selline laudtee. Kahjuks ilm oli pilvine, tuuline ja õrnalt tibutas, kuid see vahepaus oli seda väärt. 

Hiljem sõime seal samas rannas hommikust. Tegime võileibu ja Nimi oli kodus eelmine päev teinud mõned snäkid kaasa. Rannas nägime kookosi, meritähte ja igasuguseid teistsuguseid taimi. 

Suvasse jõudsime kuskil 11 aeg. Sõitsime linna peal ringi. Käisime valitsuse maja ees ning erievate kuulsamate inimeste kujude juures. Hiljem läksime kohalikku muuseumi. See oli väga teistsugune oma ajaloo poolest. Tavaliselt meil on Euroopas muuseumites igasugused poti killukesed ja üpris sarnased asjad erinevates riikides, aga kuna Fiji on nii kauge maa ja väga teistsuguse kultuuriga, siis seal olid erinevad ajaloolised kalapüügi vahendid, erinevate küladega seotud traditsioonilised ja üldse hõimudega seotud esemed.

Mõned pildid muuseumist ja paari asja kirjeldus on Youtube "Fiji Suva" videos.

Seda kasutati kunagi kalade püüdmiseks. Ma ei ole Eestis midagi sellist näinud. Seega ma ei tea, kas meil on midagi taolist või ei. Ühesõnaga toit pannakse sinna peenikesesse osasse ja siis kala läheb sinna sisse ja jääb lõksu.

Kunagi kui inimesed ookeani peal käisid, siis elasid sellistes onnides. Onni kandis bambusest alus, mis ei pidavat põlema minema. Sama on ka selle onni materjaliga, et see ei ole õnneks süttiv. Pildi esiosas on ahi, kus tehti rännakul olleks süüa (kala).

Need on kohalikud mardikad, kes kasvavad kuni 15 cm pikkuseks.

Läksime kohalikule turule ringi vaatama ning hiljem käisime ka tivoli platsil. See oli naljakas, et seal oli suur valik igasuguseid müügiputkasid, mille seas oli ka mingi telefonioperaatori putka. Ma ei ole kunagi näinud, et Telia või Tele2 vms oleks kuskil tivoli platsil :D Aga need atraktsioonid, mis seal olid, tekitasid küll natuke kõhedust, sest see raud nägi selline üpris väsinud välja. Algul mõtlesime minna, aga ma isegi ei tea, miks me ei läinud. Pilet atraktsioonile oli 2 FJD ehk siis 1 €, mis on minu meelest väga hea, sest näiteks ma mäletan, et kui ma olen Viljandis käinud kuskil atraktsioonil, siis üks pilet on maksnud kuskil 3-5€. 

Kuskil seitsme aeg hakkasime koju sõitma ning me olime nii kurnatud, et põhimõtteliselt terve tee magasime. Peale seda trippi ma jäin haigeks kah. Siin on üpris kurikaval see ilm ja AC. Mul oli kurk nii valus ning nüüd mul on peale selle nohu ka. Aga eks see kõik asjad kokku teevadki organismi nõrgaks (üleväsimus jne).

9.06.19 

Pühapäeval ärkasime kuskil 9 aeg ning siis hakkasime oma pesu pesema. Meil oli päris suur kuhi riideid pesta. Algul mõtlesime, et kas peaks igaksjuhuks jätma korralikumad riided tuppa, et neid ära ei varastataks, aga ikkagi jätsime kõik õue kuivama.

Lõuna aeg läksime bussiga linna. Bussijuht oli meiega suht sõber ja siis küsis meilt fb ja instat ja kõike muud, aga me vastasime iga asja peale, et meil ei ole siukest kontot ja siis ta küsis, et mis meil üldse on ja siis ma ütlesin talle, et meil on safari. Ta oli väga imestunud, et mis asi see veel on. Ega igaühele ka siin ei hakka oma kontakti jagama.

Peale poes käimist läksime bussipeatusesse, et minna randa. Üks taksojuht ütles, et bussid ei käi pühapäeval väga sinna kanti, aga hiljem me arvasime, et ta valetas ja seda selleks, et me ta kliendid oleks. Niiet jah maksime kumbki talle 1.5€, et saada randa. Ilm oli üpris pilvine, kuid väga mõnus soe. 

Mingi hetk nägime, et kaks poissi mängisid võrku. Nad olid ka jälle geid. Läksime nendega mängima ja siis hakkas meiega järjest inimesi liituma. Lõpuks meid oli nii palju, et pidime hakkama vahetustega mängima. Meie mängud kestsid nii kaua kuni enam palli ei näinud ehk siis mingi kaheksani. Kusjuures kohalikud olid päris osavad, osad seal ikka täiega surusid ka. Väga lõbus oli ja nüüd me juba ootame järgmist korda, millal saaks mängida. 

Peale seda läksime sinna restorani, kus me käisime eelmine pühapäev tuleshow’d vaatamas. Sõime pitsat ja jõime smoothie’t. Mõnus rahulik lõpp õhtule.

FIJI SUVA